Müürileht

Eelmisel aastal maeti 9400 inimest nii, et nende nime ei teatud või ühtegi omakest kirstu kõrvale seisma ei tulnud. Üksikud hinged, kel ei olnud kogukonda, peret. Taoliseks kogukonnaks on Uku Tomikase jaoks korporatsioon.

Kuna olin kuskil seltskonnas kunagi rääkinud oma teatavast antipaatiast üliõpilaskorporatsioonide vastu, paluti selle kohta teksti. Mõtlesin, et miks mitte, ehk on lootust selle eest ka kelleltki vastu nina saada.

Valle-Sten Maiste kuulub väiksemasse ja nurgatagusemasse korporatsiooni Revelia, mida mõned kirjeldavad kui metsikut ja anarhilist. Kindlasti mitte nagu EÜS, Sakala või mõni naiskorp nagu Filiae Patriae, mis on nii-öelda eliit-korporatsioonid – ta on tekkinud protestiks algsete ja suuremate puritaanlikkusele.

Miks liitutakse korporatsioonidega – peamisteks põhjusteks on ilmselt soov leida uusi sõpru (sageli) uues linnas, saada osa erinevatest üritustest ja rituaalidest ning tajuda seeläbi kuuluvustunnet, kohtuda vastassugupoolega, leida endale tugivõrgustik ja kinnitada oma sotsiaalset staatust. Veidi vähem ilmselt on põhjuseks endale eeskujude/mentorite leidmise soov ja perekondlikud traditsioonid.

Eestlaste IT-optimismi on peetud aastaid piirituks. Piiri tahagi on suudetud eksportida edukalt kuvand hiirekliki kaugusel olevast e-riigist. Ometi on viimasel ajal kuulda sekka üha valjemat nurinat. On’s e-tiigrist saanud topis, e-kodanikust e-tarbija ning entusiasm asendunud skepsisega?

Snowdenile e-residentsuse andmine oleks sümboolne žest, mis võimaldaks Eestil oma edumeelsusega maailmas silma paista ning öelda, et me toetame läbipaistvat ja jälgimisvaba küberruumi, kus veebikasutajate põhiõigused on kaitstud.

Kodanikuühiskonna 2015. aasta tegijate tunnustamisel rääkis näitleja ja aktivist Mari-Liis Lill, kuidas tema Eestit näeb ja kuidas see veel parem saab olla.

Keegi ei taha, et tema laps peaks kasvama ühiskonnas, kus lubatakse taga kiusata neid, kes on teistsugused. Eilne „Vabariigi kodanike” saade näitas ilmekalt, et kooseluseaduse vastased otsivad tonti seal, kus seda ei ole ning paistab, et neile jäävad mõistetamatuks murettekitavate probleemide tegelikud põhjused.

Eestlased võivad küll olla laias ilmas tuntud oma infotehnoloogiliste saavutuste poolest, kuid digiajastu inimesed igatsevad üha enam hoopis puhta ja metsiku looduse järele – miski, mis on Eestis veel säilinud. Kohalikud inimesed ei tohiks unustada selle ainulaadsuse hindamist ja kaitsmist.

Päris hull on mõelda, kui hapral jääl oleme jõudnud 50. lehenumbrini. Aga sellegipoolest järjekindlalt. Müürilehe tegemise käigus on tulnud kolleegiumis ette palju vaidlusi, üle on elatud mõned närvivapustused, köögid on siniseks suitsetatud, sisse kimutud pakkide viisi sigarette ja joodud liitrite kaupa tökatiks tõmbunud kohvi.

Just nõnda arvas üks anonüümne internetikommentaator 2010. aastal ning seoses religiooni suhtumisega näikse see arusaam eestlaste praegust enesekuvandit küllaltki hästi kirjeldavat. Aga kust see väide pärit on ja on’s sel ka mingi tõepõhi all, sest õigupoolest pole me ju ainus „maailma kõige ateistlikum rahvas”.

Eestlased loevad ennast küll kristliku kultuuriruumi täieõiguslikeks liikmeteks, kuid religioosseid kogemusi käiakse vaarisade kombel endiselt otsimas metsast, kus puudub kogudus ja liturgilise atribuutika moodustavad puud ja sammal.