Müürileht

Suurbritannia on hoiatav näide sellest, kuidas rahvahääletus võib ühiskonna pikaks ajaks lõhki kiskuda, tekitades sõprade ja sugulaste vahel palju asjatut valu.

Tähelepanu- ja platvormimajandus domineerivad kaasaega, kuid tekitavad põhjalikult disainitud lubadustest hoolimata lugematul hulgal uusi probleeme.

Kui põhiosa maailma kujutistest toodavad masinad ja sünteetilised närvivõrgustikud, siis mis koht jääb uues reaalsuses inimesele tema kujutlusega tõesest-võltsist või ilusast-koledast.

Mis punktis lõpeb ajakirjandus ja algab aktivism? Ja mis hetkest peaks ajakirjanik ütlema, et stopp, see pole enam see, mida peaksin ajakirjanikuna tegema?

Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi memo võtab kokku kahe möödunud nädala (15.09–11.10) olulisemad sündmused välispoliitikas. Sel korral kajastame proteste Iisraelis, koroonast räsitud USA valimisheitlusi, relvarahu Mägi-Karabahhis ning kodanikupalga ideed Kanadas.

Objektiivi ja Uute Uudiste infoväljas ekseldes tekib paratamatult iiveldus. Sellega harjub küll lõpuks ära, kuid soovitud empaatilist ühenduspunkti äärmusparempoolsete portaalide sihipärane kriitiline lugemine ei võimalda.

Koroonakriisi vahendamiseks valis meedia väiksemate teabekildude edastamise ruttu ja hulga kaupa. Tulemus? Arusaamatus, segadus, aegunud info alla mattuv uus teave, seostamata väitekübemed, sõnasõjad. Aeglane ajakirjandus võiks seda kõike muuta.

Kuidas on lood meediavabadusega Eestis? Mida tähendab (ja mida ei tähenda) sõna „arvamusvabadus” ning miks seda nõnda erinevalt mõistetakse? Kas on vaja igasugust jura avaldada? Kas ajakirjanikul tohib olla maailmavaade? Aga meediaväljaandel?

Jalgrattur pole mingi eriline liik, vaid tavaline inimene, kes lihtsalt teeb osa oma sõitudest jalgrattal, sest nii on kiirem, lihtsam, mugavam, säästlikum, põnevam. Oh, tuleks vaid kiiremini see aeg, mil Euroopa rohelise pealinna tiitli poole pürgiv Tallinn ei pea autot enam pühaks lehmaks, vaid hakkab ajama liikuvuspoliitikat inimesest lähtuvalt.

Massiimmigratsioon, abort, abielureferendum jne. Ühismeediat ja ajakirjandusväljaandeid jälgides tunduvad need ühed viimase aja kõige kriitilisemad teemad Eesti ühiskonnas. Ent kui vaadata peale faktidele, siis tuleb tunnistada, et aruteluruumi on kaaperdanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poliittehnoloogid.

Eelmise majanduskriisi märksõnaks olnud kasinuse asemel prindivad keskpangad uue kriisi hirmus hoopis raha juurde. See on lugu sellest, kuidas kasinusest sai lühikeseks ajaks majanduspoliitika nurgakivi ning miks riigid on eelistamas praegu risti vastupidist lähenemist.

Konsumeristlikule kuhjamisele vastanduv minimalistlik eluviis võib olla pealtnäha ökoloogiline ning kanda endas lubadusi edust ja õnnest. Sellegipoolest on tegemist pigem edukate praktikaga, milles tunneb ära tarbimisühiskonnale omaseid jooni.