Müürileht

Müürilehe juubeliaastal loeti meie veebiartiklitest enim näiteks armastusest ja molutamisest, aga ka prügist ning ühikaelust!

Poliitika mõtteliselt riikliku tasandiga piiritlemine pole ainult ebaotstarbekas keskkonna-, majandus-, rände- ja veel teiste paratamatult piiriüleste küsimuste käsitlemisel, vaid see on suisa analüütiliselt pimestav kategooriaviga.

Kui eelmiste valimiste paiku võis näha kiriku varasemast sõnakamat osalemist Eesti poliitikas, kas siis tulevaste valimiste eel võiks oodata selle kasvu? Mis on üldse küsimused, milles Eesti kirikud on üksmeelselt poliitilised?

Neoliberalismi vundamendiks on Ida-Euroopas zombisotsialism ehk nõukogude võimuga seostuva ajaloolise trauma teadlik meenutamine turupõhise majandusmudeli ülimuslikkuse tõestamiseks. See hirmunarratiiv summutab vajalikku arutelu kapitalismi kitsaskohtadest.

Uuenenud püsiekspositsiooniga Vabamut võib nimetada julgelt Tallinna kõige filosoofilisemaks muuseumiks, kus vabadust mõtestatakse üksikisikute tegude summana.

Austria kirjanik Stefan Zweig, kes veetis oma elu viimased aastad Rio de Janeiro lähistel Petrópolise linnas, kirjutas enne teist maailmasõda Brasiiliast kui tulevikumaast, vastandades seda fašistlikule Euroopale. Nüüd on tal ilmselt aeg hauas ringi keerata.

21. sajand lausa kutsub riigist tehnokraatlikult mõtlema. Millistest klotsidest hakkaks üks süsteemiarhitekt riiki kokku panema?

Kui uskuda demograafe, jääb Eesti rahvaarv järgmise sajandi alguses alla miljoni. Ümberpööratud rahvastikupüramiid eeldab riigikorralduslikke muudatusi tervishoius, hariduses ja regionaalpoliitikas, mille üle peaks avalik arutelu käima juba praegu.

Eesti Vabariigi sajandal juubeliaastal peaks rahvusriigist mõtlemine tekitama ülevust, tooma silma härduspisara ja täitma hinge soojusega. Kui mitte muidu, siis just tänavu oleks olnud põhjust kuulata isamaalisi laule, kanda rinnas rukkilillemärki või tutvustada välismaalastele uhkusenoodiga oma kodumaad.

Gamergate on hirmutav pilguheit sellesse, milline näeb välja üks virtuaalmeediumi vahendusel sündinud primitiivne hõimukogukond, kuhu moodne ühiskond on praeguste tendentside jätkudes tervikuna naasmas.

Mängustamine (gamification) ehk mänguelementide rakendamine mittemängulises keskkonnas eesmärgiga tõsta osalejate aktiivsust ja motivatsiooni, mõjutada käitumist või leida lahendusi probleemidele, on suhteliselt uus mõiste, mille rakenduspotentsiaal on lõputu.

„Skyfront VR” ja „Disco Elysium” ei ole ainsad mängud, mida eestlased Eestis loovad. Palusime arvuti(mängu)maailma entusiastilt ja arendajalt ning veebisaate „Puhata ja mängida” ühelt eestvedajalt Rainer Petersonilt sel puhul väikest sissevaadet tähelepanuväärseimate olevate ja tulevate eesti mängude maailma.