Müürileht

Jaanihommikul nägime kahte Inglismaad. Nad olid naabrid. Ühel pool aeda sirgusid ühtsuse ja koostöö viljad. Teisel pool tara oli lõhestatud riik, mis nõudis hingamisruumi.

Rändamiseks ning eneseotsinguteks vaheaasta võtmine on kujunenud noorte seas uueks normaalsuseks. Eesti uljaste seljakotirändurite jaoks on Roheline Mander muutunud pea kohustuslikuks vahepeatuseks eluteel. Seljakotituristide kreedo on lihtne: enne kui ajad juured maasse kodumaal, läbi elukool Austraalia metsikul maastikul.

Kus sa oled? Omaanis. Omaan? See on Araabia poolsaare tipus, Saudi Araabia, Emiraatide ja Jeemeni vahel. Kuidas seal on? Kas sa pead hijab’i kandma? Kas sa tohid seal autoga sõita? Kas sa alkoholi tohid juua? Kas seal on tsensuur? Kas seal on sõda? Kas naised võivad seal hääletada? Kas seal sigu on? Kas seal loobitakse inimesi kividega surnuks? Kas seal on üldse midagi peale kõrbe, ostukeskuste ja mošeede?

Berliin on aus linn, mis ei paku erilist mugavustsooni, küll aga võimalust vabaneda eelarvamustest ning keskenduda sisekaemustele. Kõik noored linna kolinud eestlased on kasvanud siin paremateks ja enesekindlamateks inimesteks.

Jaanipäevaks peaks selge olema, kas Euroopa Liit jätkab koos brittidega või ilma. Brexitiks nimetatud referendumil võivad olla märkimisväärsed negatiivsed tagajärjed nii Ühendkuningriigi majandusele, Euroopa ühtsuspoliitikale kui ka Ida-Euroopa migratsioonitrendidele.

2400 aastat tagasi väitis filosoof Sokrates: „Ma ei ole ateenlane või kreeklane, vaid maailmakodanik (kosmopolitês).” Praegu elab ligikaudu 20% eestlastest väljaspool Eestit ning paljudest on saanud kosmopoliidid, kes ei nõustu inimeste traditsioonilise geopoliitilise jagamisega nende rahvusliku kodakondsuse järgi. Ometi väärtustab rõhuv enamik jätkuvalt Eestit.

Ma võiksin alustada seda artiklit Karlova kohvikust, mille ümber üks Itaaliast pärit, kuid nüüdseks juba aastaid Tartus elanud mees on loonud kogukonna, mis on pannud ühe Taaralinna piirkonna seltsielu kihama. Või hoopis Silicon Valleyst, kus üks eesti juurtega e-resident otsib idufirmasid – tihti ka Maarjamaalt! –, mis võiksid saada rahasüsti toel järgmiseks Skype’iks.

Kahe suurima sotsiaalse võrgustiku, VKontakte ja Facebooki publik ning ruumikorraldus erinevad Venemaal teineteisest üsna suurel määral. Facebooki lehekülgi veavad sageli poliitiliselt ja sotsiaalselt aktiivsed keskealised inimesed. Paljud „kolisid” sinna ümber siis, kui LiveJournal hakkas kaotama populaarsust ning Facebooki lehed pakkusid blogile omamoodi analoogi.

Sami Seppänen on Elisa juhatuse esimees, kelle sõnul on Soome näiline rahulolu lühinägelik, tekitades rohkem probleeme kui lahendusi. Helena Tamm vestles Metsaülikooli jaoks Seppäneniga Soome tööjõuturu seisust.

Demokraatia, inimõigused, solidaarsus – need mõisted on poliitaruteludes muutunud igapäevaseks, aga ajapikku ka seest õõnsaks ja deklaratiivseks. Kes peaks neid üldse sisuga täitma, kui riigid ise suunavad teadusraha ühiskonna mõtestamiselt innovatsiooni ning täppisteadustesse?

Mis juhtub, kui nüüdisajal üha levinum jagamismentaliteet kandub üle inimestevahelistesse intiimsuhetesse?

Esmaspäeval Uberit sõites 200 eurot, teisipäeval kodukokana 60 eurot, kolmapäeval veebipõhise õppejõuna 40 eurot, neljapäeval giidina 120 eurot ja reedest puhkama, et oma linnakorter turistidele vabastada (300 eurot!). Kas selline võiks näha välja postkapitalistlik tulevik?