Müürileht

Ma võiksin alustada seda artiklit Karlova kohvikust, mille ümber üks Itaaliast pärit, kuid nüüdseks juba aastaid Tartus elanud mees on loonud kogukonna, mis on pannud ühe Taaralinna piirkonna seltsielu kihama. Või hoopis Silicon Valleyst, kus üks eesti juurtega e-resident otsib idufirmasid – tihti ka Maarjamaalt! –, mis võiksid saada rahasüsti toel järgmiseks Skype’iks.

Kahe suurima sotsiaalse võrgustiku, VKontakte ja Facebooki publik ning ruumikorraldus erinevad Venemaal teineteisest üsna suurel määral. Facebooki lehekülgi veavad sageli poliitiliselt ja sotsiaalselt aktiivsed keskealised inimesed. Paljud „kolisid” sinna ümber siis, kui LiveJournal hakkas kaotama populaarsust ning Facebooki lehed pakkusid blogile omamoodi analoogi.

Sami Seppänen on Elisa juhatuse esimees, kelle sõnul on Soome näiline rahulolu lühinägelik, tekitades rohkem probleeme kui lahendusi. Helena Tamm vestles Metsaülikooli jaoks Seppäneniga Soome tööjõuturu seisust.

Demokraatia, inimõigused, solidaarsus – need mõisted on poliitaruteludes muutunud igapäevaseks, aga ajapikku ka seest õõnsaks ja deklaratiivseks. Kes peaks neid üldse sisuga täitma, kui riigid ise suunavad teadusraha ühiskonna mõtestamiselt innovatsiooni ning täppisteadustesse?

Mis juhtub, kui nüüdisajal üha levinum jagamismentaliteet kandub üle inimestevahelistesse intiimsuhetesse?

Esmaspäeval Uberit sõites 200 eurot, teisipäeval kodukokana 60 eurot, kolmapäeval veebipõhise õppejõuna 40 eurot, neljapäeval giidina 120 eurot ja reedest puhkama, et oma linnakorter turistidele vabastada (300 eurot!). Kas selline võiks näha välja postkapitalistlik tulevik?

Radikaalseks tembeldatud Kreeka võimupartei programmiliste seisukohtadega tutvudes näeme, kuidas neoliberaalne Euroopa on klassikalised sotsiaaldemokraatlikud põhimõtted ära põlanud. Ometi on Syriza esiletõus poliitspektri vasaktiivale toonud uut hingamist, mida on järjest raskem ignoreerida ja marginaliseerida.

Kuigi tehnoloogiauudiseid lugedes jääb mulje, et aastakümneid kestnud lakkamatu progress ei näita taandumise märke, on maailma tiivustanud progressivaim märkamatult vaibumas. Heaolu on asendamas riskid, mis õõnestavad muu hulgas poliitilist legitiimsust ja teaduslikku ratsionaalsust, kuid peidavad endas ka uusi võimalusi.

Sel laupäeval, 21. mail toimub Narva Muuseumis Arvamusfestival, kus arutletakse Ida-Virumaad puudutavate teemade ja stereotüüpide üle.

Tarmo Jüristo kirjutab Kaur Kenderi Untitled 12 protsessi valguses, miks püherdavad inimesed kunsti nimel mudas, oksendavad laval, pritsivad publikut verega, tõmbavad persest välja riigilippe ning kirjutavad raamatuid ja lavastavad filme, kus tegelased piinavad teisi inimesi.

Kas kapitalism ilma Panamata on võimalik? Hoolimata sellest, et maksuparadiisidest ja offshore-firmadest on saanud kapitalismi pärisosa, mis töötab 1% ülirikaste kasuks, leiavad sellised praktikad ühise hukkamõistu asemel jätkuvalt õigustamist. Kas saabki kritiseerida midagi, millesse ollakse nii palavalt kiindunud?

Oleme Müürilehes kritiseerinud lühinägelikke ja tagajärgedega mittearvestavaid majanduspoliitilisi otsuseid ning püüdnud tuua pildile keskkonnaargumente, millega arvestatakse praeguses ühiskonnas häbiväärselt vähe. Oleme ehk tõesti pisut liiga revolutsiooniliselt meelestatud, et uskuda, justkui ühiskonnal ja majandussüsteemil puuduks arenguruum ning muutumispotentsiaal õiglasema ja mõistlikuma maailmakorra suunas.