Erak(kond)lusest ja Tartust, Masingu kohvist, Vahingu depressioonist, mikrouniversumi maadeavastamisest, lääne-eestlusest ning Contrast, Baturinist ja Kruusvallist ning paljust veel.
Millest rääkida võib-olla kõige tuntuma elava kirjandusteoreetiku ja narratoloogiga, kelle kuulsaim teos „Postmodernist Fiction” (1977) on pikki aastaid ilmselt kõigi kirjandusteadlaste öökapipealset täitnud? Eks ikka avangardist, androididest, Donald Trumpist, Valdur Mikitast, Paavo Matsinist… kui nimetada vaid mõned teemad.
Hardo Pajulal lugejale häid uudiseid pole. Inimesed on voolitud kõverast puust ning pärispatust peab igaüks ise välja siplema. Edmund Burke’i Seltsi asutamist nimetab ta isikliku lunastusprojekti osaks ning ennast vasakpoolelt lähtuvate radikaliseerumisilmingute tasakaalustajaks.
Vallo Toomla mängufilmidebüüt „Teesklejad" esilinastub Eestis 6. oktoobril. See on poeetiline näide, mis võib saada, kui varjata oma tõelisi soove, ka iseenda eest. Noor looja räägib Müürilehele, kuidas sai Tartu teoloogiatudengist ja üliõpilasteatri näitlejast filmirežissöör.
Ken-Marti Vaheri maailmas on narkopoliitika selgelt piiritletud. Kanepiregulatsioonid jäävad nendest piiridest välja. Lihtsate lahenduste asemel soovib Vaher rääkida uimastiprobleemi kiretust argipäevast, mis panevat lugeja aga juba viiendal lausel haigutama. Tegime siiski proovi.
EKREl ja Donald Trumpil pole pikas perspektiivis lootustki. Ühes Ülemiste City kontoris teatakse, et tulevik on linnade, väikeriikide ja nomaadidena elukohti vahetavate maailmakodanike päralt.
Värskelt raamatu „Gogoli disko” eest Euroopa Liidu kirjandusauhinna ning kultuurkapitali ilukirjandusliku proosa aastaauhinna saanud Paavo Matsin ei ole meie kirjandusväljal kaugeltki mõni uus tegija, aga just praegu on ta kindlasti üks aktuaalseimaid autoreid siinsel kultuurimaastikul. Istusime maha ja vestlesime temaga avangardist, Viljandist, 90ndatest, ;paranoiast ja paljust muust.
Ajakirja Adbusters asutajat ning peatoimetajat Kalle Lasni võis vähemalt 2011. aastal pidada maailma kõige mõjukamaks eesti juurtega inimeseks. Vancouveris resideeriva ajakirja toimetusel piisas ühe uudiskirja väljastamisest, misjärel pookis meedia Lasni nime taha Occupy Wall Streeti liikumise asutaja tiitli, kuigi Zuccotti parki Lasn oma jalga ei tõstnudki.
Vestlesime režissöör Triin Ruumetiga BFMist ja Jüri Sillartist; tunnetest ja peopanemisest; muruniidukitest ja samsara’st ning tagatipuks ka lootuse leidmisest.
Liisa Pakosta võitleb seksismi vastu huumoriga, sallimatuse taunimise asemel tõstab esile positiivseid sõnavõtte ning naiste esindatuse suurendamiseks poliitikas soovitab neid vähem halvustada. Seda tehes jääb ta ennekõike riigiametnikuks. Nagu Eesti Kontserdi direktoril ei sobi olla avalikult punkar, nii ei soovi ka võrdõiguslikkuse volinik enda nime taha feministitiitlit.
Laulupidu, vabadussõda, e-valimised, Skype – tihti kasutatakse neid ühes lauses Eesti kirjeldamiseks. Tugev e-ühiskond hindab aga kriitikuid, pulbitsevat kultuuri ja avatud debatti.
Luterlikul kirikul on soov olla Eesti ühiskonnas kaasatud ja kaasarääkiv jõud. See on halb uudis neile, kelle silmis usk juba praegu risti-põiki nende eraelus, hariduses ja poliitikas laiutab.
