Müürileht

Alguses isiklikku. Olen sündinud 1975. aastal nagu ka Berk Vaher, kiwa, Mart Kalvet, Kristjan Piirimäe, Heidy Purga jpt, seega tüüpiline X-generatsiooni päss.

Albumi nimi on küll „Sompa”, kuid bänd on Kohtla-Järvelt – alustas 1992 ja salvestamiseni jõudis viis aastat hiljem, plaadi eneseni „postuumselt” ometi alles nüüd. Koht loeb – olnuks nad mujalt, oleks see siin ka teistsugune jutt. Ise Kohtla-Järvel sündinuna, ent sealt peagi ära kolinuna, jäin albumit kuulama kui üht võimalikku isiklikku alternatiivajalugu – mis siis, kui oleksin sinna linna jäänud?

Ansambli Progress proge pole aga kindlasti progressiivne tänapäevases mõttes ega küüni ka ammuste selle stiili viljelejate kõlaliste eksperimentideni.

Sel aastal toimub Tartus neljas ja ühtlasi viimane Õnnekonverents – see on kontseptuaalne konverents, mis ongi pühendatud õnnele selle erinevais tahkudes, nägudes jne. Kui varasemate aastate Õnnekonverentsid keskendusid paremate maailmade otsingu(te)le ning äärmuste ja äärealade vaatlemisele, siis selleaastase Õnnekonverentsi alateema on „Õnne(lik) lõpp”.

...Berk Vaheri intervjuud bändiga.

...Berk Vaher kirjutab, kuidas Süüria tavandilaulik rokilavale sobis. Souleyman on üks neid väheseid kümnendivahetusel kuuldeulatusse...

Kärekiiksuline „Rum Rumble” oli kogu kümnendi lootusrikas avasaluut. Ligi neli aastat hiljem on Galvanic Elephants saanud valmis oma debüütalbumi „Mosaic”. Selgitusi jagavad viieliikmelise bändi laulja Taavi-Peeter Liiv ja kitarrist Kaido Paapstel, sõna lausub sekka klahvpillimängija Dirk Lloyd.

...Berk Vaher, Eesti Kirjanduse Seltsi juhatuse liige ja kultuurisündmuste korraldaja Triin Ploom ning „Esimene samm”...

Müürilehe uus rubriik „Video fookuses” võtab vaatluse alla uued ja huvitavad Eestis ilmunud muusikavideod. Otsa teeb lahti visuaal Maria Minerva ja Ajukaja loole „CU Again”, mis pärineb jaanuaris Porridge Bulleti leibeli alt ilmunud samanimeliselt EP-lt. Klipi teemal pani oma mõtted kirja Berk Vaher.

Bluus, mõtlen ma. Sest avalugu on „Alentejo Blues”. Helikeelelt pole sel palal ega albumi teistelgi küll suurt midagi bluusitraditsiooniga pistmist – kõik siin on veel sillerdavam, unenäolisem ja animafilmilikum kui Edmund Hõbe (või varasema artistinimega Multiphonic Rodenti) senistel omaüllituslikel helikandjatel. Aga ometi, sõnades on bluusilikku ängi, üksildust, nukrust kommunikatsioonihäire pärast.

Who or what is twenty years of Weekend Guitar Trio?Comic strip characters by Olimar Kallas,...

It's as if Odd Hugo had been invited to someone's funeral that was cancelled at the last minute, but they have decided to play nonetheless.