Müürileht

Novembri pimedad ööd veedab kultuurihuviline eestlane teadagi kinosaalis. Kohe-kohe startiva PÖFFi ootuses pani kultuurikriitik Andrei Liimets ritta küsimused, mida iga PÖFFi külastaja sõltumata varasemast filmihuvist võiks endalt enne kavast filmide välja noppimist küsida.

Nädalat kokku võttev arutelusaade on iga raadiojaama au ja uhkus. Mida info ülekülluse keskel võtta, mida jätta ja millest puudu on?

Noorte huvi poliitika vastu on langustrendis. Nende jaoks on parteidest huvitavamad sotsiaalsed liikumised või ühismeedia grupid. Suur küsimus on, kuidas tõlkida need uued osalusvormid seniste poliitikategemisviiside keelde.

Eetilised kaalutlused suunavad juba ammu seda, mida me suhu topime või selga paneme, viimastel aastatel järjest enam ka seda, kuidas me meelt lahutame. Mis ohverdusi tuleks meil teha, et tippsporti iseloomustav fänlus väärtustaks midagi muud kui iga hinna eest võitu?

Hollywood on ikka loonud seksisümboleid ja soolisi rolliideaale. Kas teadsid, et moodsa mehe võrdkuju kannab sandaale ja hommikumantlit, kuulab kõrvaklappidest keeglihelisid ning joob ainult White Russianit? Saa tuttavaks Jeffrey „The Dude” Lebowskiga.

Andrei Liimets kirjutab Sõpruse kevadises autori- ja dokumentaalprogrammis linastuvatest filmidest – Robert Altmani „McCabe & Mrs. Miller”, Paolo Sorrentino „Armastuse tagajärjed” ja Houllebecqi esseel põhinev „Jääda ellu – Meetod” –, mis tegelevad kõik individuaalsuse otsimisega.

Eesti filmimaastikku painav krooniline raha- ja kogemustenappus võib lähiaastatel unustusehõlma vajuda. Koplisse kerkiv filmilinnak on oma potentsiaalilt suuteline mõjutama märkimisväärselt isegi Eesti majanduse arengukõverat.

Eestlaste IT-optimismi on peetud aastaid piirituks. Piiri tahagi on suudetud eksportida edukalt kuvand hiirekliki kaugusel olevast e-riigist. Ometi on viimasel ajal kuulda sekka üha valjemat nurinat. On’s e-tiigrist saanud topis, e-kodanikust e-tarbija ning entusiasm asendunud skepsisega?

Kolmandas PÖFFi-raportis annab Andrei Liimets ülevaate filmidest „Ainult meie kolm”, „Sõda” ja „Truman”, mida on kinodes võimalik näha veel täna ja homme.

Jätkame PÖFFi-raportitega, sedakorda filmidest, mis kõnelevad inimeseksolemisest ühel või teisel viisil. Andrei Liimetsa valitud filme „Tuuri lõpp”, „Kaugelt” ja „Jäärad" on festivalil võimalik näha veel täna ja homme.

Andrei Liimets arvustab lühidalt kolme PÖFFi filmi, millest ühes vaadeldakse matšolikku mõõduvõttu absurdi kiskuva huumori kaudu, teine kajastab räpast intriigi puhtalt ja peenetundeliselt ning kolmandas kihutatakse võistlushobuste seljas piitsahoope kartmata.

Andrei Liimets kirjutab uusimast Bondi-filmist „Spectre”, mida on kroonitud juba nii üheks halvimaks kui üheks parimaks kahekümne neljast Bondist. Nagu sellistel juhtudel kipub juhtuma, on tõde, nii paljukest kui seda kinokunsti puhul üldse olemas on, ilmselt kusagil vahepeal.