Kiirkohting: Kureeritud Elurikkus

Sel suvel kasvas kolmes Tartu kesklinna pargis hein põlvini. Tegemist oli 2024. aasta Euroopa kultuuripealinna Tartu programmi kuuluva algatusega, mille eestvedajad Karin Bachmann, Merle Karro-Kalberg ja Anna-Liisa Unt soovivad tuua Tartu kesklinna rikkalikuma elu.

Lausega „matsid jäävad matsideks” eesti kultuurilukku läinud Rolan Bõkov mängufilmis „Viimne reliikvia” Vend Johannest kehastamas. Foto: Rahvusarhiiv

EKRE juured eesti kultuuris

Kõiki neid, keda üllatas EKRE esiletõus me poliitilises sfääris, üllatab ehk seegi, et protoekrelasi kohtab nii eesti kirjanduses, teatris kui ka filmis alates juba näiteks niisugustest tüvitekstidest nagu „Kevade” ja „Viimne reliikvia”.

Koertekool on nii koertele kui inimestele

Loomuse liige Karin Bachmann leiab, et üldjoontes tuleb Sulev Vedleriga eelmise Ekspressi juhtkirjas nõustuda: probleem on olemas ja enam-vähem selline nagu kirjeldatud. Et ühiskond muutuks koerasõbralikumaks, võiksid üha rohkemad koeraomanikud hakata oma lemmikuga koertekoolis käima.

Võõraste sulgede ihalus toidab jõhkrat äri

Karusnahakasvanduste peamised õigustajad on paradoksaalselt need, kes endile seda kasukat tegelikult lubada ei saa. Kasvanduste keelustamise vastu astub tihti just seesama „inimene tänavalt”, kelle kohta käivad read: „Miks ta kõnnib sonis hallis? Sest et karvamüts on kallis.”

Mälumeetritest sentimeeterhaaval

Kui oli selge, et Raadile tuleb ERMi uus maja, hakkasid sealsed asjaosalised süvitsi ja terasemalt ringi vaatama. Mitte ainult muuseumi ja mõisapargi ümbrust, vaid laiemalt – nii linnaosa kui kesklinna kontekstis. Üks asi on arvestada algusest peale optimistlikult, et muuseumihoone on magnet ja inimesed tulevad sinna niikuinii, teine on aga seda tõmmet tegelikkuses tekitada ja soodustada, tee muuseumini pöördumatult sisse tallata.