Müürileht

Viiel laulul, mis moodustavad plaadi „lõhki ja läbi”, on tunda nii The Cure’i stiilis gooti melanhooliat kui ka pungi vihasemat, rahutumat energiat.

Teravmoona debüütalbum pendeldab pidevalt suurejoonelise ja naeruväärse vahel, täpselt nagu komöödiarokk peakski seda tegema.

Aasta lõpp võib mõjuda rusuva ajana – vähesed päikesetunnid ja külm õhk. Kolmainsuse saavutamiseks on mõttekas segada kompotti ka värske masendusmaiguline muusika. DND plaat „Kesköine” on selle otsekohese ülesande jaoks kui rusikas silmaauku.

Metal-muusikat nimetatakse tihtilugu ebaküpseks, lapselikuks žanriks. Kuigi selline väide on omaette võetuna naeruväärselt pisendav, ei saa eitada, et metal-bändid on sageli energilised, mänglevad ning hoiakult nii idealiseerivad kui ka idoliseerivad.

Dramamama võib tunduda mõnele muusikafännile kui veteranbänd, kuid „Uphill Battle” on kõigest nende kolmas album.

Mõne muusikastiili või -albumiga on võimalik siduda reaalses maailmas olevaid objekte. Kui gangsta rap’il on Rolex ja doom metal’il surnukirst, siis Motor Tension Ensemble’i gootirokilikul plaadil „Maskid” võiks selleks olla põlev küünal.

Mõnikord panevad albumi koostajad oma üllitise nimetamisega väga täppi ning Rashida Prime’i loodud ja „Plastic Voidiks” ristitud teose puhul veel eriti mitmekülgselt.

Jorge Luis Borgese „Täpsusest teaduses” võrdleb ühe lõigu jooksul maakaarti sellel kujuteldava reaalsusega, kulmineerudes kartograafide...

Hiljuti Tallinna väisanud Sunn O))) on arvamust lõhestav muusikagrupp. Küüniliselt ja lihtsustatult võiks väita, et 21. sajandi üliühendatud maailmas on Sunn O))) lämmatavalt isoleeriv drone-muusika juba eos hukule määratud.

Darkwave’i mõjutustest läbi imbunud tõuaretus on kandnud vilja albumi „Sublime Malaise” kujul, mis toimib sügisesele kuulajale kui jääkülm tantsupõrand.

Kui kunstiprojektid, eriti audiovisuaalse täiskompoti stiilis üllitised, võivad tihti pelgalt heliradadele ümber asudes oma mõju kaotada, siis „Lexachasti” puhul on sellest rehast kindlalt mööda astutud.

Igavesest ajast igavesti pähekulunud „Super Mario” tunnusmuusika või „Doomi” sünged helid on mõeldud rohkemaks kui kaasaümisemiseks.