Müürileht

The Boondocksi viiendat stuudioalbumit kuulates jääb mulje, et bänd üritab end endiselt tõestada.

Puberteedi areng pruugib nad punkaritele omasest Rock FMi getost varsti välja tuua.

Düsentroobi väljalase on stiilipuhas näide soomeugrilikust hardcore’ist, mis ületab põlvkonnabarjääre.

Kiwanoidi „Vanatühi” nõuab positiivset eelhäälestust, aga suudab kuulajale labürindist väljajõudmiseks veidi leivapuru ette puistata.

Buzholdi debüüt on vesi shoegaze’i veskile.

Eesti heviskeene on mõjutatud samadest lainetest kui kõik teised regionaalsed metallistide rühmitused, ent „MASSi” eripäraks on julgus kasutada eesti keelt.

Kui võtta Siemens Nokia väljalase „Ebarealju” lühidalt kokku, saaks öelda vaid, et see on kaheksateist minutit puhast pulli.

On saatuse iroonia, et nostalgia võib panna inimest nautima midagi sellist, mis oli omal ajal uudne ja avangard.

Mida teha, kui sattuda klišeeorkaani südamesse? Viskuda põrandale ning oodata hirmsat lõppu või seista ennastsalgavalt püsti ja üritada leida enda ümbert mingit ilu?

Kui Shelton Sani uut plaati „EP2” reklaamitakse mürarokina, siis tegelikult jääb tõde sinna kuskile selle žanri popima avangardi ning täitsa lõbusa stoner rock’i vahepeale.

Artist Tondi kassetil väljastatud album „Biomass” suudab tõlgendada ambient drum and bass’i nii, et manatav atmosfäär ei ole higine reiv, vaid pigem sääsepinin ja kastene soomaa.

Kurjami tänavune „Elektrišokk” on vaba Eesti pungipõlvkonnale omaselt üpris eneseteadlik, aga kas säärasest irooniast nõretav plaat on ka tegemist väärt?