Müürileht

Pidev kõikumine agoonia ja ekstaasi vahel võib olla vaimselt päris kurnav. Kergesti võib tekkida õhust tühjaks visisenud õhupalli tunne. Andres Lõol ei tundu aga sellega probleeme olevat.

Marmormaze’i on raske (kui mitte võimatu) suruda ühe kindla nimesildiga žanrikuuti. Mis on ju ainult hea.

Olev Muska ja Mihkel Tartu viskavad patsu Veljo Tormisele ning laotavad laiali kirju ja nüansirohke folktroonikavaiba.

Kevadist kassikontserti võib loomulikult võtta kui agrolikku instinktide möllu, labast ja kiledat kiimakakofooniat. Tähelepanelikumal kuulamisel on selles kaoses alati ka midagi kaeblikku ja igatsevat. Midagi poeetilist.

Mida teha, kui silmis pole enam nälga, aga seest põletab ereda leegiga? Lihtne. Loo oma seisundist kunstiteos. Nii nagu Londonis resideeriv Grete Ly Valing ehk Gretchen Lawrence.

Elegantse ja eeterliku elektroonikakäsitluse pärast sobivad Metabora ja San Hani omavahel nagu trap ja 808.

Tean, et ma midagi ei tea. See Sokratese pickup line võib praeguses kontekstis kohatu tunduda. Kui ei tea, siis guugelda. Aga kui Google ei aita?

Ma ei mäleta oma lapsepõlvest palju, aga üsna selgelt on meeles, et minu päeva tipphetk oli tavaliselt see, kui ma klaasistunud pilgul mööda tuba ringi tammusin ja erinevate persoonidena eredaid elusid elasin.

29. jaanuar, neljapäev. Soojenduseks olen lahendanud kolm integraalvõrrandit. Avan arvuti ja jätkan pooleli oleva PHP-koodi kirjutamist. Harjutan programmeerimist. Õhtul saadan prantsuskeelse lühijutu prantslasest sõbrale üle vaadata. Õpin keelt. Mu pea kohal õõtsub kookospalm, tulin just ookeanist ujumast ning sõin hommikuks värske arbuusi. Olen Tai Kuningriigis ja mul on vaba-aasta. Või õigemini – iseõppimisaasta.

Müürilehe festivali peaesineja, muusikakriitikute favoriit ja kümnete erinevate nägudega artist, kelle iga lugu kõlab justkui stseen su järgmisest lemmikfilmist.