Müürileht

Mind on vaevanud aastaid üks küsimus: miks ma ise pean kodanikuühendusse kuulumist igavaks? Ometi mõistan ma proaktiivsuse olulisust edasiviiva jõuna mis tahes kontekstis. Aga miks, põrgu päralt, toimub see kõik nii organiseeritult, vaimuvaeselt, eos kompromissialtilt ja kohati isegi tüütult? Ehk kui tsiteerida Gustav Kalmu: „Miks ei ole endiselt cool maailma parandada?”

Eesti avalikus ruumis vohama hakanud rassistlik diskursus on mitmekesisem, kui see ehk pealtnäha paistab. Kategoriseerida üritades võib eristada agressorid segregeerijatest ja kultuurikaitsjatest. Veel sügavamale kaevudes selgub, et pagulased on toodud võltsohvriks.

Sügisel arutab riigikogu sotsiaalministeeriumi ettepanekul alkoholi elustiilireklaami keelustamist. Elustiilireklaam on näiteks need klipid, kus noored meekarva kehad on lõkke ümber uue suvise spritzer’iga. Seaduse täpne tekst ja pakutud piirangute nimekiri pole veel saadaval, kuid taolise otsuse poole on püüelnud aastaid erinevad rahva tervise kaitse organisatsioonid.

Kloordioksiidi (MMS) teemaga seoses toome välja üldised tunnused, mis „imeravi” diskursust iseloomustavad. See pole mõeldud kriitikana konkreetsete alternatiivmeditsiini praktikate vastu, vaid näitamaks, et need kasutavad sageli üsna sarnaseid veenmismeetodeid ja strateegiaid.

Neuroteaduses jõuti hiljuti järeldusele, millesarnast võib kohata ka budistlikus filosoofias – tõdemusele igasugusest iseolemise illusoorsusest. Sisuliselt tuleb leppida sellega, et oleme vältimatult osa meid ümbritsevast keskkonnast. Selles valguses on oma egole tähtsuse omistamine suhteliselt mõttetu tegevus.

Sügise hakul kinodesse jõudnud Jaak Kilmi ja Lennart Laberenzi dokumentaalfilmis „Moest väljas” asetatakse moetööstuse hoomamatus inimmõõtmelisse raamistikku. Paratamatusest saab individuaalsete valikute küsimus ning globaalse mastaabiga muutuse algataja võib olla igaüks.

Kaks aastat tagasi sündis kodanikuühiskond Eestis justkui teist korda. Ajal, mil meeleavaldused olid muutunud normiks ja võimukriitika üha käremeelsemaks, otsustasid linnakodanikud Tartus, et võim peab kuuluma rahvale. Sündis kogukondlik valimisliit Vabakund. Mäletate veel seda aega?

Generaadios alustas filmikunstile pühendatud saade „Kinovärgiga mandariin”. Filmijuttu puhuvad Andrei Liimets, Ralf Sauter, Emilie Toomela ja Maarja Hindoalla. Esimeses saates on vaatluse all filmid Eestist Jaapani ja Mehhikoni: arutletakse Veiko Õunpuu „Roukli”, Jaak Kilmi ja Lennart Laberenzi dokumentaalfilmi „Moest väljas”, Denis Villeneuve'i põneviku „Sicario”, Akira Kurosawa retrospektiivi ning möödunud suve parimate popkornifilmide üle.

Kui peosarjade Love Pony ja MÜRK resident Katja Adrikova puldi tahab asub, võib kindel olla, et maad võtavad mustades toonides helid ja lihaseline tantsumuusika. Selles üsnagi meeste juhitud maailmas on Katja kalkuleeritud ja osava maitsega techno-dirigent, kelle settides peitub pea alati mingi veider nihe, mis kas või kella viie ajal hommikul tantsupõranda kõrval looja vajunud silma taas avanema paneb.

Täna, 1. oktoobril astuvad Tartus Aparaaditehases ning homme, 2. oktoobril kohvikklubis Kivi Paber Käärid üles Gorõ Lana ning mittekonventsionaalne Leedu orkester Mood Sellers.

2015. aasta Eesti Muusikaauhindade jagamisel „Aasta rockalbumi” auhinna võitnud Elephants From Neptune siirdus sel nädalal Euroopa turneele, mille kulminatsiooniks saab olema 10. oktoobril Rock Cafés toimuv bändi seni suurim soolokontsert.

Kellele tundub Pärnu praegu pommiauguna, siis põhjusega – 90ndatel toimus seal plahvatus, kus lühikese aga intensiivse perioodi jooksul toimus kunstis suur pööre, eesotsas performance-rühmitusega Non Grata.