Müürileht

Meie hulgast on lahkunud religiooniloolane, klassikaline filoloog ja tõlkija Marju Lepajõe.

8.–11. maini vältav Prima Vista kirjandusfestival kannab sel aastal päevakohast (või igavikulist?) alapealkirja „Naljast kaugel” ning festivali tänavune patroon Toomas Kall oskab teeneka humoristi-karikaturisti-stsenaristina ehk just kõige paremini selgitada, missugune on huumori roll praeguses Eestis ja maailmas.

Sellest, mis juhtub, kui riiki hakatakse juhtima nagu omavalitsust, ning miks on Euroopa praeguses poliitilises olukorras „paadi kõigutamine” eriti ohtlik, aga ka viisakusest ja tõest, kiusust ja tervistava tülitsemise vajalikkusest.

Sellest, kas eesti keel ja meel vajavad kaitset, kellele on olulised auhinnad, miks on tähtis teada ja mäletada oma perekonnalugusid ning kuidas eemalduda getost.

Kuidas etendavad 90ndatel sündinud ja üles kasvanud ehk nüüdseks together-forever-vanusesse jõudvad inimesed sellist igavesti kokkujäämise imperatiivi, mis on õpitud Hollywoodi romantilistest komöödiatest?

Uue riigikogu koosseisu esimese istungi eel avaldati kodanikualgatuse „Jah vabadusele, ei valedele” eestvedamisel taaskord meelt.

Kahetsusväärselt tihti jäetakse alkoholijoomisele järgnevast pohmelusest rääkides kõrvale emotsionaalne aspekt, häbi või abstraktne ärevus selle pärast, mis eelmisel õhtul kas tegelikult toimus või võis toimuda. Aga kas pole see me kogemustes just kõige tooniandvam aspekt?

Mida on rohkem inimesel, kes loeb palju, ja mida on rohkem riigil, kus kirjandus on au sees? Uhketest ja südamega sõnadest, viimastest lindudest, kes julgevad jääda, ning sellest, kuidas mitte minna poliitikasse.

Tekkel peas ja trikoloorilint üle rinna, astub üle raekoja platsi korporant. Või õigupoolest, millal te viimati väljaspool volbripidustusi eraldumismärkidega korporanti nägite? Kas see ohtralt mütologiseeritud nähtus on kaotanud oma aktuaalsuse?

Piilusime VR-prillidega arvutimängutööstuse väga kiiresti arenevasse virtuaalsesse paralleelmaailma ning uurisime, mis (või kes) on community ning kuidas seda manageerida, miks VR ikka veel nii kallis on ning kuidas suhtutakse mängumaailmas naistesse.

Kas teadust teevad täiesti isemoodi homo academicus’ed või ikka inimesed nagu meiegi? Juttu tuleb ka tumedatest pilvedest teadusvabaduse taga, tsensuurist ja kvootidest, aga ka ei rohkemast ega vähemast kui Eesti teaduse imest.

Roy tunnistab, et kandideerib järgmisel aastal riigikokku, aga seda, missuguses nimekirjas, ei saa ta veel öelda, läbirääkimised on käimas mitmel rindel. Küll aga võib intervjuust leida vihjeid tema programmi kohta, millest ilmub peatselt ka „Väike roheline raamat”.