Müürileht

Teatriprojekt „Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised”, mis tegeleb soolise ebavõrdsuse teemaga Eesti ühiskonnas, otsib inimesi, kes tunnevad, et soolise ebavõrdsuse teema on neid puudutanud ning sooviksid sel teemal arutleda ja oma mõtteid jagada. Lavastus luuakse koos osalejatega nende isiklike kogemuse põhjal ning viimaks astuvad need inimesed ise ka lavale.

Homme, 4. juunil algab Tallinnas iga-aastane Treff Festival, mis kujutab endast eri visuaalteatrivormide pillerkaari. Festivali tänavuseks peaesinejaks on Soome nüüdistsirkuseartisti Ville Walo ja Lõuna-Korea koreograafi Sungsoo Ahni koostöölavastus „Topeltpilt” („Double Exposure”).

„Minu looming pole kunagi olnud kujutis või pilt elust, vaid pigem vastus elule. Kunst on vastus elu reaalsusele ja minu jaoks on loomingu ja loomise mõte intensiivne vajadus vastata”. Nii on oma loomingu essentsi kirjeldanud Tadeusz Kantor, Poola teatri suurkuju, kelle sünnist möödus tänavu 6. aprillil 100 aastat.

Sasha Pepeljajev lavastas lavakunstikooli 27. lennu tudengitega vene klassikast tuntud Dostojevski „Idiooti”, ent omanäolises vormis. Etendus toimub lavakunstikooli saalides ja koridorides ning vaataja võib vabalt ringi jalutada, valides ise, millist sündmustikku jälgida.

Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna teatrikunsti eriala 10. lend ehk teater Must Kast jõuab kevadel kooli lõpetamiseni ja soovib sel puhul korda saata midagi suurejoonelist: korraldada ühtteist etenduskohta läbiva tuuri.

Eesti ainus professionaalne vene teater asub Tallinnas tagasihoidliku fassaadi taga, mis peidab kullatud lagede all klassikalist repertuaari. Julia Ahtijainen ja Tõnu Tunnel käisid kohtumas Vene Teatri Peterburist pärit noore lavastaja Ivan Strelkiniga, et rääkida tööst vene pühakojas.

Täna, 25. aprillil esietendub Teatris NO99 Mart Kangro elav installatsioon „FANTASTIKA”. Koos vaatajatega on Teater NO99 suures saalis kaheksa näitlejat, natuke mööblit ja teatri suur paradoks. Lavastuses tõusevad erinevad küsimused, millele antakse erinevaid vastuseid.

Visuaalselt mõjusas Linnateatri tantsulavastuses „Melujanu” peegeldub inimlik otsing ja kokkukõla, lähedus, püüdlus ja pürgimine – elu enese pidevalt muutuvad killud. Lavalolijad otsivad, vahetavad, pööravad pea peale perspektiivid, et leida õiget – vastust, mõtet, oma tegude tähendust?

Varjuteatri võtteid ja vahendeid on erinevates lavastustes varemgi kasutatud, kuid „Üle vee” näol on tegu esimese täisvarjuteatrilavastusega Eestis. Kaisa Keizars vestles lavastaja Helen Rekkori ja kaasautori ning etendaja Liisa Tauliga.

22. aprillil esietendub Kanuti Gildi SAALis Katariina Ratasepa ja Maria Lee Liivaku lavastus „Kallis, ma valetasin (Love me for what I am)”.

Tere. Mõtlesin siin vahepeal radikaalsusest teatris. Et ma olen küll lugenud radikaalseid romaane ja kuulanud radikaalset muusikat, aga radikaalset teatrit näinud ei ole.

Tundub, et just niisuguse küsimuse ees seisis Madis Kalmet, kui ta hakkas lavastama Jon Fosse „Sügise unenägu”. Kuidas panna laval ühtse kellavärgina toimima mitte ainuüksi tekst, vaid ka rütm, pausid ja vaikuses öeldu, rääkimata siis veel näitlejatest?