Müürileht

Erik Juhandi EP „Jalutuskäigud mere ääres” on eksperimenteeriv ja variatiivne. Viiest loost koosnev teos teeb...

„Don Juan Tallinnas” on 18 looga kauamängiv, mis on antud välja suure armastuse ning austusega...

Koroonakarantiini ajal on osutunud populaarseks igasugused kultuuriüritused interneti vahendusel. Wondering O ehk Mihkel Tombergi albumit „? r u” võib käsitleda samuti kui kontserdivõimalust kodus.

Tants ja trall šamaanivihmametsas, pidu päädib nõia hütikeses! Tegemist on ühe kobeda ja kauni kassetiga, millel figureerib kaks duot (mõlemad peaaegu triod!) kahest maailma eri otsast.

Eesti autoripopist rääkides ei saa kuidagi mööda Vaiko Eplikust, see on fakt. Seetõttu on ka mõistetav, miks meil on tekkinud kodumaine minižanr eplik-core, mis tähistab sarnast postestraadlikku ja protohipsterlikku naivistlikku popmuusikat ja millest pole viimastel aastatel siinmail puudust tulnud.

Mõnikord panevad albumi koostajad oma üllitise nimetamisega väga täppi ning Rashida Prime’i loodud ja „Plastic Voidiks” ristitud teose puhul veel eriti mitmekülgselt.

Kunstnik ja produtsent Mihkel Maripuu, kes varjub tume-ambient’i projektis artistinime Compound Minerals taha, võib albumiga „Sacred Evil Spirit” esmapilgul ära ehmatada.

Perfektsionism on taak, mida mitmed kunstihinged läbi ajaloo on pidanud kandma, ning erand pole ka Tame Impala nime all tegutsev Kevin Parker.

See oli kuskil eelmise kümnendi keskpaiku, kui Anti Aaver laadis oma SoundCloudi lehele portsu uusi Neuronphase’i träkke, mis üllatasid oma autsaiderliku lähenemisega house-muusikale paljusid tema jälgijaid.

Erki Pärnoja on praegu kahtlemata üks tähelepanuväärseimaid eesti muusikuid. Tema unise popi ja vesternliku alternatiivi kompamistele pole kodumaises skeenes lähedasi vasteid leida.

Tartu konservivabriku endine laborant Onu Bella salvestas 1992. aastal Tartu stuudios Heli Jälg heliriba „Ma võtsin viina”, mis on korraga paroodiaalbum, muusikaviktoriin (kes on originaallugude esitajad?) ja (kõver)peegel päevadest, mis ajasid segadusse.

Ramuel Tafenau (RT) uut plaati kuulates kujuneb üldmulje helgetoonilisest ja enamasti heakõlalisest põhjamaisest nüüdisdžässist ehk nordic jazz’ist, kus üsna suur roll on meloodiatel.