Müürileht

On rõõm, et BiiT Digitali alt on ilmunud järjekordne Rotrumi album „High Up In The Trees”. Rotrum on jätkuvalt saladuslik, jättes võimaluse oma nimega seoseid luua vaid läbi muusika. Kui tema varasemad helikandjad „9 Scenes” ja „Sunglow” on eeskätt produtsendi enda piiride kompamise ja tehniliste vahendite sidumise järel tekkinud õnnestunud resultaadid, siis uus väljalase on justkui konkreetne samm edasi.

Eelmisel aastal ilmus Õunaviksi alt plaat „Yaki-Läki”, mille retsept oli üpriski eksootiline – rändav nokitseja Ramo Teder ehk Pastacas ja jaapani lo-fi-muusika grupeering Tenniscoats. Maitseelamus oli eksperimentaalne, veider, mängulustist pakatav ja konarlikult ilus. Nüüd on võimalik kuulata selle albumi remikse, mis on pressitud seekord vinüülile.

„Blaue Blume” on saksa keelest tõlgituna sinine lill, mis sümboliseerib igatsust, armastust ning püüdlust lõpmatu ja kättesaamatu poole. Samuti on see lootuse ja asjade ilu märgiks. Nii võiks kirjeldada ka ansambli Blaue Blume loomingut.

Kolm aastat pärast debüütalbumit on Badass Yuki noormehed ilmutanud küpse meistriteose, millesarnast pole Eestis tehtud tubli 20 aastat. Sellelt leiad nii avangardi, tantsu-indie’t, croonerism’i kui ka tumeda varjundiga art rock’i.

Eestikeelse reggae-plaadi ilmumine on üks haruldane nähtus, kuid nüüd on sellega hakkama saanud Viljandist pärit 8-liikmeline kooslus Angus.

See ei ole lihtne kuulamine. See on tõendus, et eestikeelne räpp on kunst, mitte tüütu ärplemine ja piinlik matkimine.

Olude sunnil Keldrilisest Helist Väntoreliks transformeerunud bänd seisab eesti rokkmuusika ajajoonel üksi – varasematest või hilisematest perioodidest midagi sarnast ei meenu. Koosluse teebki huvitavaks see, et teda on keeruline kuhugi täpselt paigutada.

Suve hakul asuvad uitama igasugu Nipernaadid ja muud tegelinskid. Ja need tuvid... Peesitavad teised vaksalite konihaisustel perroonidel ja lasevad leiba luusse. Justkui kirjeldatu heliribaks on Chungin ja sõbrad avaldanud ligi poole tunni jagu muretu olemusega indie-rokki.

rin la on järjekordne paljutähendav, kuid samas mittemidagiütlev nimi eesti muusikatiigis. Ent taotlusliku selgusetuse tagant leiab hõljumas vaba mehe Artjom Astrovi, kes on sündinud kaugel idas asuvas Samara linnas ning kelle sõsar on Aliina, tuntud ka kui copeland.

Ansambli Progress proge pole aga kindlasti progressiivne tänapäevases mõttes ega küüni ka ammuste selle stiili viljelejate kõlaliste eksperimentideni.

„Shoegaze on shoegaze,” ütles üks tuttav hiljuti mu küsimuse peale, mida ta Imandra Lake’ist arvab. Eks see ole jah nii, et shoegaze kulgeb ikka oma kaunist rada mööda, aga tekitab harva mingeid superuuenduslikke võnkeid.

Koosluse A/T/O/S aka A Taste of Struggle omanimeline debüüt on selle aasta esimene album plaadifirmalt Deep Medi Musik, mida juhib dubstep’i pioneer Mala.