Müürileht

Kui vaadelda armastust Darwini teooriate kontekstis, mahub suur ja ülev tunne ühte lihtsasse loogikavalemisse.

Mismoodi toimivad suhted, mis kohanduvad liigselt stereotüüpide, käibetõdede ja normidega? Kuidas aga need, milles on tähtsamale kohale seatud indiviidi õnn, mina? Või on viimased hoopis isekad?

Moodsas maailmas ei jagu lähedust ja tähelepanu paraku kõigile. Briti valitsus näitas üksindusministri ametipositsiooniga, et senine majandustulemusi esikohale seadnud poliitika on mõjunud negatiivselt kogukonnatundele ja tekitanud miljonites vaimset heitumust.

Meie keelele ei ole iseäranis omane näiteks see, mida näeme inglise keele puhul, kus „love” on üldiselt sootuks universaalsemalt ja vabamalt kasutatav kui meie „armastama”. Suurte sõnade väljaütlemine ja ka vastuvõtmine võib osutuda siin raskeks, sest me ei ole harjunud neid ütlema, me ei ole harjunud neid kuulma, me ei pillu neid.

Mati Puss leiab, et kuna feministlikke vaatepunkte on rohkem kui üks, ei peaks need diskussioonid üksnes internetti jääma, vaid võiksime organiseeruda ja korraldada vestlusõhtuid, kus erinevate maailmavaadete üle arutleda.

Kas vaimukantsiks peetud Tartus valitseb kultuurilinna või pigem väikekodanluse vaim? Mugavustsoonist väljumiseks ning Euroopas tõesti oluliseks kunstide keskuseks saamiseks peame nostalgilised müüdid kriitiliselt üle vaatama.

Tartu tunneb puudust mässavast ja pealehakkavast noorusest, kes annaks mandunud kultuurielule värske hingamise ja laseks ka mujal ringlema kõlakad Tartu uue laine sünnist.

Oma esimest juubelit tähistavat kainikut ootab ees pöörane murdeiga, mille puhul pole võimalik kuidagi ette ennustada, mis näoga ta sellest lõpuks täpselt välja tuleb. Peagi saja-aastaseks saav vanaema keerab kuuldeaparaadi nupust valjemaks ja pidu võib alata!

1960ndatel Tartus elanud Valve Janov maalis Karlova vaate kohale hõljuma hiiglasuure kala ning Tanel Rander on (mitukümmend aastat hiljem) juhtinud tähelepanu, et kui hüpata Karlovas mõnda liivaauku, võib leida end kunagise Pannoonia ürgmere põhjast.

Meil siin on asjaajamine võrdlemisi lihtne, järjekorrakultuur on jäänud minevikku, sertifitseeritud ID-kaardiga saab suurema osa asjadest korda saata sekunditega ja võibki tekkida mulje, et elu üleüldiselt ongi lihtne ning meeldiv. Kuni me satume väljamaale.

Inimene pole masin ja töö ei ole jänes. Või on? Kui ühestki tööst ei taha või ei raatsi või süda ei luba loobuda, kujuneb elu täiuslikuks tellismüüriks, kus ühesugused tellised on kõik küll ilusti reas, aga midagi jääb puudu ja see miski on oluline.

Kiirustamiseks on vaja aeglust – see annab kiirusele õige suuna ning tagab nii isiklikus kui ka ühiskondlikus plaanis kohanemis- ja muundumisvõime.