Müürileht

Maailmas astub umbes iga 40 sekundi tagant keegi vabasurma. Enamasti on see isik meessoost. Millest selline tendents?

Eestis ja teistes endistes Nõukogude Liidu riikides on vaimsete häiretega seostuv hirm häbimärgistamise ja „hullumajja” paneku ees pärit totalitaarse režiimi aegsest meditsiini kuritarvitamisest, kirjutab sotsioloogiadoktorant Merle Purre värskes Müürilehes.

Enne äsja selgunud USA presidendivalimiste tulemusi, arutles Christopher Schaefer novembrikuu Vikerkaares USA 45. presidendiks tõusnud Donald Trumpi välispoliitiliste vaadete üle.

Enese kaotamisest on hakatud viimasel ajal üsna tabuvabalt rääkima. Kergendav on see ilmselt kõigile neile, kes on ise mõne vaimuprobleemiga kokku puutunud. Tõsi küll, neile, kel on olnud õnne neid vältida, võivad need kõrvalseisjatena pahatihti mõistetamatuks jääda, aga kannatavale inimesele võib olla väga haavav, kui ei mõisteta, et depressioon ei ole midagi sellist, mis ühel hommikul tuleb ja teisel läheb.

Kellega siis ikkagi tantsida sambat? Kuhu on kadunud vana hea vaikne tugev mees? Kas sambaproff võrdub suhteproff? Jim Ashilevi küsib ja vastab.

Samal ajal kui vaatlejate hinnangul on kultuurisõda Ameerikas lõppenud ja seda konservatiivide kaotusega, on esimesed lahingud rullunud lahti postsovetlikus Eestis. Ameerika kogemus vihjab, mis meid lähitulevikus ees võib oodata.

Naise keha on allutatud ühiskondlikele võimusuhetele nii sel juhul, kui normiks on olla üleni kinni kaetud, kui ka siis, kui välgutatakse paljast ihu, kirjutab semiootik Ott Puumeister.

Rootsi rõivafirma H&M lansseeris hiljuti oma tänavuse sügiskollektsiooni reklaamklipi, kus kujutatakse brändile ebaomaselt mitmesuguste kehadega naisi enesekindlalt kaamerasse vaatamas. Samal ajal saab põhiliselt naissoost tööjõud, kes neidsamu riideid Indias ja Kambodžas kokku õmbleb, miinimumpalka ülikehvades tingimustes töötamise eest, kirjutab Broadly.

Müürilehe sotsiaalia- ja tegevtoimetaja Henri Kõiv kirjutab oktoobrinumbri juhtkirjas, kuidas traditsiooni uute arengute eest taraga piiramine päädib kokkuvõttes kultuuri reservaadistumisega.

Disainer Jaana Davidjants kirjutab, kuidas määrab avalik ja isiklik sfäär seda, millist käitumist naistelt oodatakse ning sellest, et vihane olla on tegelikult okei.

Poola sotsioloog ja feminist Weronika Grzebalska räägib Musta Esmaspäeva puhul saksa ajakirjanikule Kevin Culinale Feministeeriumis lähemalt Poola paremäärmuslaste plaanist abort kriminaliseerida ning selliste seaduste tagamaadest.

Katoliiklik Poola on ainus Ida-Euroopa riik, kus naiste õigus abordile on rangelt piiratud – see on lubatud vaid äärmuslikel põhjustel nagu rasedus vägistamise või intsesti tagajärjel või siis, kui naise või areneva loote elu on ohus. Praegu kaalub parlament abordi täielikku kriminaliseerimist. Täna, 3. oktoobril protestivad kümned tuhanded inimesed üle Poola ja teisteski riikides abordikeelu vastu.