Müürileht

Ungari võimupartei Fidesz, mille konservatiivne hoiak ei tule mitte põhimõttekindlusest, vaid häältejanust, seisab maailma ühe parima noore ülikooli, Kesk-Euroopa Ülikooli riigist välja ajamise eest.

Huumori kaudu on lihtne luua populistlikke „meie-nemad” vastandusi, kuid hästi tehtud nali aitab tõsta esile ka olemasolevate ühiskondlike suhete sattumuslikkust. Just seepärast on huumor demokraatia mõistes nurjatu probleem.

Paar nädalat tagasi jõudis rahvusvahelisse meediasse uudis sellest, kuidas Tšetšeenias on geimehed langenud sagenenud rünnakute, piinamise ja kinnipidamise ohvriks. Sel põhjusel kutsub Eesti LGBT Ühing homme kogunema Vene saatkonna ette Tallinnas, et väljendada solidaarsust geikogukonnaga Tšetšeenias.

RSRi veerus kirjutavad Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi liikmed olulistest teemadest rahvusvahelisel tasandil. Sel korral võtab RSRi liige Mihkel Märtens lähema vaatluse alla olukorra, kus endine koomik on leidnud ennast järsku juhtimas üht kõige arvestatavamat jõudu Itaalia poliitikas.

Põhjatust huumoriallikast lapsevanemdamisel pajatab siinkohal 1,7-aastase Huberti vanem Maarja Tinn. Olulise lisanduse ja panusena senisesse sellekohasesse lektüüri visandab autor meile ka kuuest faasist koosneva skeemi lapse arengust huumori objektist huumori subjektiks. Lisatud on Huberti mittetäielik leksikon ja teekond selle dešifreerimisel.

Tänu kaabeltelevisioonile ja YouTube’ile naudib poliitkoomika suure lombi taga kuldaega, koondades ekraanide ette massiliselt väidetavalt poliitika suhtes apaatseid Y-generatsiooni esindajaid. Tegemist on formaadiga, mis sobib kui valatult tõepõhjata ajastul kaine mõistuse säilitamiseks.

Kuigi nali on olemuslikult ajastu-, konteksti- ja kultuurispetsiifiline, on hea huumori tunnuseks olnud alati normide lammutamine ja sisemise tsensuuri piiride kompamine. Tänu sellele on globaliseerumisega kaasnevad kultuurikonfliktid avaldunud paljuski huumoririndel.

Berk Vaher teeb ülevaate selleaastase Tallinn Music Weeki konverentsiprogrammist, kus pistsid kogukondlikkuse, ööelu, hariduse ja muudel teemadel rinda Londoni öölinnapea Amy Lamé ja kohalikud poliitikud, kelle ettekujutus tulevikulinnast osutus väikekodanlikult madalalennuliseks.

Sel nädalal, 19.–20. aprillini toimub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias rahvusvaheline konverents soost ja seksuaalsusest (post)sotsialistlikus muusikas, teatris ja visuaalkunstis, mida korraldab muusik ja sotsioloog Hannaliisa Uusma.

Huumoriprogramm teles keskendub peamiselt vaid meelelahutuslikule koguperehuumorile ning ühiskonnakriitilist satiiri kohtab harva. Kus on meie aja huumori enfant terrible’d, kel jaguks söakust võtta pilke alla ka nähtusi, mille järele januneb pealekasvav telepublik?

Huumorietiketti pole keegi kontekstispetsiifilisuse tõttu kirja pannud, kuid multikultuurses ühiskonnas, kus otseselt rassistlikud, seksistlikud ja homofoobsed väljendused on põlu all, tasub endalt üha rohkem küsida, kas ja millist nalja üldse tohib teha.

Naljaga on see naljakas asi, et ühelt poolt on ta hästi lihtne ja teisalt hästi keeruline. Ühelt poolt tuleb ta iseenesest, näiteks igasuguses veebi- või muiduvestluses sõprade või sugulastega, Facebookis või kohvikus, tuleb kutsumata ja tellimata, peaaegu mõtlemata. Aga teisalt võib temaga üsna kergesti üle piiri minna, võib mööda rääkida, tahtmatult teisi solvata.