Müürileht

Termin „meesfeminist” kõlab paljude jaoks oksüümoronina. Ennast just nõnda defineerivate meeste mõtted annavad tunnistust aga sellest, et feminismil on meeste jaoks pigem vabastav ja võimestav toime. Ainult nalja saab ehk pisut vähem.

Stereotüüpsest mõtlemisest loobumine aitab purustada iganenud võimuvahekordi, lahustada nende mõjuvälju ning rekonstrueerida – sõltumata päritolust – naise kuvandit nii nõukogude taaka kandvas Eestis kui ka patriarhaalsel Venemaal.

Eesti elanikke ühendab sõltumata rahvusest siinne sotsialistlik nõukogude ajalugu, mille naisliikumised erinevad märgatavalt lääneliku feminismi omadest. Sellest lähtepunktist suhtuvad naised siinmail feminismi endiselt pigem umbusuga, olgugi et kasu tooks see eelkõige just kehvemat olukorda kannatavatele naistele, kelleks kipuvad olema Eestis enamasti kohalikud venelannad.

Sisemiselt polariseerunud, elitaarne ja killustunud, kuid sellele vaatamata järjest laiemat kandepinda omandav – selline võiks olla eesti feminismi diagnoos anno 2016.

Kõik feministid on vihased. Neid solvab, kui mehed neile lilli kingivad ja uksi avavad...Tuleb tuttav ette? Vaatame, mida on nende müütide kohta öelda feministidel endil.

Täna kell 20 toimub punk-sotsiaalkeskuses Ülase12 filmiõhtu seerias isemoodi_islam, kus näidatakse Parvez Sharma dokumentaali „A Jihad for Love" (2007) lesbi-, gei- ja transsoolistest moslemitest nii islami- kui läänemaailmas.

Ma ei ole mingi pühapäevafeminist, muidugi, aga ma ei ole ka kuidagi radikaalne. Seetõttu on nii kummaline, et mingite ringkondade jaoks olen mina võib-olla kõige feministlikum kuju üldse. Ja ma sugugi ei arva, et ma olen ainus niisugune, vaid, vastupidi, usun, et ma olen üks lõpmatult tavaline feminist.

Eelmisel aastal maeti 9400 inimest nii, et nende nime ei teatud või ühtegi omakest kirstu kõrvale seisma ei tulnud. Üksikud hinged, kel ei olnud kogukonda, peret. Taoliseks kogukonnaks on Uku Tomikase jaoks korporatsioon.

Kuna olin kuskil seltskonnas kunagi rääkinud oma teatavast antipaatiast üliõpilaskorporatsioonide vastu, paluti selle kohta teksti. Mõtlesin, et miks mitte, ehk on lootust selle eest ka kelleltki vastu nina saada.

Valle-Sten Maiste kuulub väiksemasse ja nurgatagusemasse korporatsiooni Revelia, mida mõned kirjeldavad kui metsikut ja anarhilist. Kindlasti mitte nagu EÜS, Sakala või mõni naiskorp nagu Filiae Patriae, mis on nii-öelda eliit-korporatsioonid – ta on tekkinud protestiks algsete ja suuremate puritaanlikkusele.

Miks liitutakse korporatsioonidega – peamisteks põhjusteks on ilmselt soov leida uusi sõpru (sageli) uues linnas, saada osa erinevatest üritustest ja rituaalidest ning tajuda seeläbi kuuluvustunnet, kohtuda vastassugupoolega, leida endale tugivõrgustik ja kinnitada oma sotsiaalset staatust. Veidi vähem ilmselt on põhjuseks endale eeskujude/mentorite leidmise soov ja perekondlikud traditsioonid.

„Kõige mahukam naisteajakiri Eestis”, Buduaar, on kaanest kaaneni 316 lehekülge. Lugejale oluline info on ilmselt see, et kogumahust 148 lehekülge ehk 47% ajakirja kriitpaberist on üpris otsene reklaam. Teate küll – need läikivad-glamuursed pildid, mis panevad sind oma kehas ja elus tundma (enamasti) erakordselt kehvasti, sest ilustandardid on aetud jaburalt ebarealistlikeks.