Ratsionaalsust väärtustavas maailmas on esoteerika ja sellele vastandumine lörtsinud ära ka meditatsiooniharjutuste väärtuse. Sellegipoolest sobib mediteerimine tõsiseltvõetava tehnikana ka teadmistepõhisesse ühiskonda. Pealegi on väga tõenäoline, et salongikõlbulikuks saades lahendab see ühtlasi ka häda esoteerika pärast.
Teadlikult oma igapäevahoogu ohjates on võimalik elada nii, et aeg ei kulu niisama, vaid täitub tähenduslikkusega.
Müürilehe ja ;paranoia kirjastuse koostööveerus räägib seekord ;paranoia arhimaag, kirjanik ja 1970ndate eesti hipi-underground’i keskne kuju Vladimir Wiedemann aknapesuvahendi Sopals hingamise ja nullenergia seostest.
Maikuus Vabal Laval etendunud „Vormides hirmu" paneb mõtlema hirmu põhjustest ja ärevuse pärinemisest. Mida ma kardan ja miks? Tundeid ei ole võimalik kuidagi vaigistada ega lõputult alla suruda. Ent neid on võimalik jälgida ja neid aktsepteerida ning siis teadlikult otsustada, millistest emotsioonidest oma otsustes juhindume.
Sõnad „üksindus” ja „üksinda” ei ole sünonüümid, küll aga omistatakse neile tihti sarnane tähendus. Kuigi sotsiaalsete olenditena tunneme vajadust teiste inimeste olemasolu järele, saab mõttemustreid muutes avastada iseolemise võimalikkuse ja võlud.
State of Zoe laulja ja muusik Anneliis Kits kirjeldab depressiooni klaaskasti metafoori kaudu: „Näen kõike seda, mis toimub, aga ei ulatu nende asjadeni. Ja siis ühel hetkel eelmisel aastal tundsin füüsiliselt, kuidas sellest klaaskastist lõpuks välja sain. Nüüd tunnen, et saan varem vaadeldud asju katsuda ja nuusutada ja armastada ja tunda ning kogeda, mis emotsioone nad lähedalt, mitte distantsilt, tekitavad,” räägib Anneliis siiras ja avaras intervjuus.
Tänasel päeval on vaja investeerida „Tiigrihüpe 2.0” projekti, mis ühendaks järgnevate aastakümnete jooksul kõik Eesti noored sisemaailmaga, nii nagu umbes 20 aastat tagasi ühendati kõik Eesti koolid välismaailma ehk internetiga.
Hinge- ja vaimuhaigustest rääkisid Ööülikoolis psühhoanalüütik Endel Talvik, kultuuriajaloolane Aro Velmet ja Tallinna Linnateatri dramaturg-lavastaja Paavo Piik. Loeng põhineb Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi lavastusel „Harakale haigus...”, kus noored inimesed said võimaluse rääkida iseenda lugusid.
Filosoof Ivar Tröner räägib oma Ööülikooli loengus Carl Gustav Jungi kujunemisest ja teoreetilisest raamistikust, mida mõtleja kogu oma elu kasutas. „Jungi kohta võib öelda, et ta lõi terve elu üht suurt narratiivi, mida võib nimetada hinge- või lausa maailmakaardiks.”
Lisaks sellele, et Kali Briis on andekas noor muusik, on ta ka äärmiselt sümpaatne ja avatud inimene, kelle jaoks on muusika viisiks ehitada inimeste vahele sildu ning leida mõttekaaslasi. Aga sagedamini kui võiks arvata, on inimestel nõnda, et keha ning mõistus keelduvad erinevatel põhjustel südamesoovidega koostööd tegemast. Seda on kogenud ka Kali.
Ma kohtun Eia (Uus) ja Margusega (Karu) vihmase detsembriteisipäeva pärastlõunal Kalamajas. Vaatamata närusele ilmale on õhus tunda jõuluhõngu, kuid see pole ainuke põhjus, miks mul juba möödunud hommikust saati on kõhus vaheldumisi kõditanud ning keeranud. Margus ja Eia on nimelt nõustunud jagama minguga killukesi oma hinge varjatuks jäävatest soppidest ning peaasjadest ja see ei ole valmisolek, mida ma kuidagi iseenesestmõistetavana võtan.
On see psüühikahäire, mis ajendab inimesi kunsti tegema, või kunsti tegemine, mis ajab inimesed „hulluks”?
