Müürileht

1988. aastal ilmus esimene techno-kogumik „Techno! The New Dance Sound of Detroit” ja algas tantsumuusika uus ajastu, mille vilju nauditakse siiani, kuigi see on toonud kaasa ka stiili meeletu üleekspluateerimise.

Pidin hiljuti tuttavale seletama, mis muusikaline nähtus on täpsemalt dungeon synth. See küsimus oli üllatav, sest olen arvanud, et seoses koopasündi uue laine üha kasvava populaarsusega on see kunagine nišistiil jõudnud juba laiema publiku teadvusesse.

Sügavama elektroonilise tantsumuusika leibel Processed tähistab enda kümnendat aastapäeva järjekorras üheksanda reliisiga, milleks on eri artistide loominguga kogumik ja millel leidub mitmeid viiteid plaadifirma minevikule.

90ndad olid Eestis bänditegevuse poolest ekstreemselt viljakas periood ning kõik kultuuri- ja rahvamajade prooviruumid olid täis noori, kes püüdsid pürgida lähemale enda valitud välismaistele eeskujudele.

Henry Peedi projekt POLLU77E on kõlareid kärssama ajav materjal. Piisavalt valjult kuulates võiks nende saundidega remondi käigus seinalt vana krohvi lahti raputada.

Sooloelektroonik Hugo Mesi on jõudnud päris palju ära teha. Üritustesarjad, raadiosaated, DJ-esinemised, plaadifirmade Mürk ja Rave Paladin kureerimine, klubi HALL kulisside ees ja taga sagimine – pole kahtlustki, et mees on loovutanud enda hinge täielikult techno’le.

Ajukaja & Mart Avi alternatiivpopp on olnud alati hoolega viimistletud, samas mitte kunagi üleprodutseeritud ning alles on jäetud ka paras ports tahumatust.

Simon Reynolds on kirjutanud eelmise kümnendi kohta, et see oli periood, mil meeleolu loov muusika, nagu ambient ja new age, tegid suure tagasituleku laiema publiku ette. Justkui järellainetusena on tunda kerglaselt kulgevate helimaastike kasvavat populaarsust ka kodumaises elektroonikaskeenes.

Galaktlani (Taavi Laatsit) ja Alex Wulfi (Pärtel Vissak) koostöö „metsa-techno’t” tootva duona tundub olevat sujuvalt toimiv.

Berliini plaadifirma Ismus on koondanud kokku rahvusvahelise seltskonna peamiselt nooremapoolseid produtsente, kes esitavad enda visiooni turboga laetud biitidest.

Kodumaise underground-tantsumuusika skeenes on pead tõstmas meeliülendavad post-club-helivood. Täpselt sama kirjeldus kehtib ka White Glossi EP puhul, mida võiks nimetada üheks kohalike post-club-reliiside viimistletuimaks näiteks.

Möödunud laupäeval astus Kultuurikatlas üles austraalia underground-skeene enigma Partiboi69, kes on toonud tõsiseks muutunud elektroonilisse muusikasse tagasi meelelahutusliku aspekti.