Müürileht

„Kunstis on samamoodi nagu eluski: enamasti on ta tõesti igav. Suured hetked on harvad. Või mis suured nad muidu enam oleksid. Teatris juhtuvad nad vahel proovides, harva ka etendustel.”

Screen & Sound Fest is again organizing an international open contest for visualization of music pieces. The registration for filmmakers both professional and amateur is now open and the compositions for this year’s competition available to download.

Triin ja Madis müttasid eile jõudsalt mööda Flow festivalitandrit ning sättisid ritta oma reedesed piitsa ja prääniku nominendid. Sekka on sattunud nii Skrillex, rekkameheprillide ja pepupükstega reivifänn kui ka kahetsus, et kõigi artistide nägemiseks amööbi kombel võimalik poolduda pole.

Augustikuu on linna parima vaatega vabaõhukino Katusekino viimane tegutsemiskuu Tallinnas. Viis hooaega Viru Keskuse katuseterrassil tegutsenud välikino lõpetab tegutsemise sisutiheda ja varieeruva programmiga: lisaks seitse päeva nädalas linastuvatele filmidele toimuvad katuseterrassil live-kontserdid artistidelt meilt ja mujalt, erinevad töötoad, audiovisuaalsed etendused, näitused ja hommikutundideni kestvad peod.

22.–23. augustil toimub Tartus juba kolmandat aastat järjest Tartu Muusikanädal. Tallinn Music Weeki kahepäevane sõsarfestival hõlmab endas klubiõhtuid Tartu Uues Teatris ja päevaseid kontserte Uues Õues, bändikoolitust, töötubasid, pop-up-plaadipoodi ja muudki.

Teade Vaiko Epliku järjekordse albumi ilmumisest pani mind muretsema. Ei osanud oodata, ei jõudnud puudust tunda. Kas ikka on vaja kahte kauamängivat aastas? Kuhu kadus järjekorranumber plaadi nimest ning kas kollane värv ja neiu koeraga on parim plaadikaanekujundus? Võib-olla oli nende küsimuste taga soov mitte minna kaasa kiitjate karjaga.

Albumi nimi on küll „Sompa”, kuid bänd on Kohtla-Järvelt – alustas 1992 ja salvestamiseni jõudis viis aastat hiljem, plaadi eneseni „postuumselt” ometi alles nüüd. Koht loeb – olnuks nad mujalt, oleks see siin ka teistsugune jutt. Ise Kohtla-Järvel sündinuna, ent sealt peagi ära kolinuna, jäin albumit kuulama kui üht võimalikku isiklikku alternatiivajalugu – mis siis, kui oleksin sinna linna jäänud?

On rõõm, et BiiT Digitali alt on ilmunud järjekordne Rotrumi album „High Up In The Trees”. Rotrum on jätkuvalt saladuslik, jättes võimaluse oma nimega seoseid luua vaid läbi muusika. Kui tema varasemad helikandjad „9 Scenes” ja „Sunglow” on eeskätt produtsendi enda piiride kompamise ja tehniliste vahendite sidumise järel tekkinud õnnestunud resultaadid, siis uus väljalase on justkui konkreetne samm edasi.

Eelmisel aastal ilmus Õunaviksi alt plaat „Yaki-Läki”, mille retsept oli üpriski eksootiline – rändav nokitseja Ramo Teder ehk Pastacas ja jaapani lo-fi-muusika grupeering Tenniscoats. Maitseelamus oli eksperimentaalne, veider, mängulustist pakatav ja konarlikult ilus. Nüüd on võimalik kuulata selle albumi remikse, mis on pressitud seekord vinüülile.

„Blaue Blume” on saksa keelest tõlgituna sinine lill, mis sümboliseerib igatsust, armastust ning püüdlust lõpmatu ja kättesaamatu poole. Samuti on see lootuse ja asjade ilu märgiks. Nii võiks kirjeldada ka ansambli Blaue Blume loomingut.

Kolm aastat pärast debüütalbumit on Badass Yuki noormehed ilmutanud küpse meistriteose, millesarnast pole Eestis tehtud tubli 20 aastat. Sellelt leiad nii avangardi, tantsu-indie’t, croonerism’i kui ka tumeda varjundiga art rock’i.

Lauri Täht on mees, kes ei vaja kohalikul hiphopi- ja rulaskeenel tutvustamist. Juba rohkem kui kümnendi tegutsenud plaadikeerutaja näol on tegu tehniliselt oskusliku DJga, kellesarnaseid kohtab ka „igaüks-on-DJ” ajastul siiski harva. Muu hulgas produtseerib Lauri ka ise muusikat ning tegutseb koos pruudiga nime Leikki all.