Müürileht

Naljaga on see naljakas asi, et ühelt poolt on ta hästi lihtne ja teisalt hästi keeruline. Ühelt poolt tuleb ta iseenesest, näiteks igasuguses veebi- või muiduvestluses sõprade või sugulastega, Facebookis või kohvikus, tuleb kutsumata ja tellimata, peaaegu mõtlemata. Aga teisalt võib temaga üsna kergesti üle piiri minna, võib mööda rääkida, tahtmatult teisi solvata.

Maarja Kangro „Klaaslaps” kõneleb loo veel sündimata lapse väärarengust ja kõigest sellega kaasnevast, kuid tegemist pole ainult martüüriumi, vaid ka teraapia ning muidugi kirjandusega.

Olen kartnud kogu esoteerilist maailma terve elu kui tuld. Ja see ei ole hirm mõne suure tundmatu ees, ka mitte mingisuguste esoteerilisest maailmast tulenevate (väljamõeldud?) ohtude pärast, vaid pigem, vastupidi, on hirm selle ees, et äkki ma hakkangi uskuma, äkki ma muutun selliseks nagu nemad!

Erak(kond)lusest ja Tartust, Masingu kohvist, Vahingu depressioonist, mikrouniversumi maadeavastamisest, lääne-eestlusest ning Contrast, Baturinist ja Kruusvallist ning paljust veel.

Mait Vaik avaldas sel aastal oma neljanda raamatu, jutukogu „Meeleparanduseta”, milleni me lõpuks intervjuulõngaga muidugi ka jõuame, aga peaasjalikult räägime kõigest muust: muusikast, kriitikast, droogidest, Jumalast… Ja muidugi igavusest.

Värskelt raamatu „Gogoli disko” eest Euroopa Liidu kirjandusauhinna ning kultuurkapitali ilukirjandusliku proosa aastaauhinna saanud Paavo Matsin ei ole meie kirjandusväljal kaugeltki mõni uus tegija, aga just praegu on ta kindlasti üks aktuaalseimaid autoreid siinsel kultuurimaastikul. Istusime maha ja vestlesime temaga avangardist, Viljandist, 90ndatest, ;paranoiast ja paljust muust.

Eestis on vähe inimesi, vähemasti internetiga sina peal olevaid, kes ei oleks kuulnud üldse Facebooki grupist Virginia Woolf Sind Ei Karda!, rahvasuus „woolfigrupist” või ka lihtsalt „woolfist”. Järjest vähem näib olevat ka neid, keda kogukond ei ole otseselt mõjutanud.

Ma ei ole mingi pühapäevafeminist, muidugi, aga ma ei ole ka kuidagi radikaalne. Seetõttu on nii kummaline, et mingite ringkondade jaoks olen mina võib-olla kõige feministlikum kuju üldse. Ja ma sugugi ei arva, et ma olen ainus niisugune, vaid, vastupidi, usun, et ma olen üks lõpmatult tavaline feminist.

Jim Ashilevi „sattus kirjandusse” üle kümne aasta tagasi ja kirjutamine pole talle enam ammu mingi julgustükk. Ta usub, et kirjutamishirmu saab taandada surmahirmule – kaitserefleksil on siin alalhoidev funktsioon, aga just see tuleb ületada, liikuda ebamugavale territooriumile, ennast ja teisi üllatada.

Eesti kristlikest kogudustest on hakanud viimastel aastatel üha enam populaarsust koguma baptistlik 3D kogudus. Müürileht osales kolme nädala jooksul koguduse jumalateenistustel ja seminaridel nii Tartus kui ka Tallinnas.

Mudlum tekkis me kirjanduspilti kuidagi äkitselt, alguses pisut servapidi ja kobamisi, mittekonventsionaalselt, ZA/UMi kaudu. Selleks et Mudlumi kui nähtuse ja Made kui inimesega pisut paremini tuttavaks saada, uurisime ja urgitsesime pisut tema vaadete kohta kirjandusele, kriitikale, elule endale.

Kalendrisse vaadates nähtub, et september ongi kohe läbi. Võib vist juba öelda küll, et sain hakkama – sain lausa väga hästi hakkama! Ma mõtlen seda, et panin selle kuidagi enda kasuks tööle: leidsin lausa mingi valgustuse või paar. Ja mul oli nii huvitav.