Müürileht

Lennujaam ei ole normaalne koht, sest lennujaam on värav. Ta on piiripealne, tihti ebamugav, ettearvamatu, siin kohtuvad erinevad kultuurid, praktikad ja mastaabid, tihti ootamatud turvameetmed, sage on üsna kindel teadmine, et midagi teed sa ikka valesti, midagi oled sa kindlasti unustanud, milleski kahtlustatakse sind niikuinii.

Ettevõtja Madis Müür vastab oma blogis rahaasjad.ee Müürilehe veebis avaldatud reisikirjale hipisaarelt, et oma kohta elus saab leida erialasest eneseteostusest kapitalistlikus ühiskonnas.

Kosmoserännud on toimunud juba rohkem kui pool sajandit, kuid esialgsest romantikast ja paatosest, mis leidis väljendust rohketes kultuuritekstides, pole nüüdseks enam suurt midagi alles. Tummaks jäänud kosmos on muutnud inimese Maa orbiidist kaugemal toimuva suhtes ükskõikseks.

Arusaamad nõukogude ajal liiduvabariikidest Eestisse rännanute kohta on vastakad, ent enamik neist ei kinnitanud Nõukogude läänes kanda mitte Stalini sunnil, vaid vabatahtlikult.

Lauri Sommer ei ole kolkapatrioot. Seda, mida ta iga päev mõistatab ja teeb, tõlgib ja loeb ja kirjutab, sõltudes seejuures tuule suunast ja vetevoolust, arutasime ühel vihmapäikselisel suurel reedel Räestul, taustaks mängimas vaikne ambient vaheldumisi hullude obskuursustega.

Mõni aeg on naljakam kui mõni teine ja mõnes ajas tehakse rohkem nalja kui mõnes teises, aga vist alati on naljast olnud raske naljakalt vestelda. Käesolevas surmtõsises intervjuus liigub jutt sujuvalt „Esto TVst” Trumpini (ja tagasi), Kusturicast põhjamaiste bergmanlike neuroosideni, EKREmentidest cringe-huumorini jne.

Naljaga on see naljakas asi, et ühelt poolt on ta hästi lihtne ja teisalt hästi keeruline. Ühelt poolt tuleb ta iseenesest, näiteks igasuguses veebi- või muiduvestluses sõprade või sugulastega, Facebookis või kohvikus, tuleb kutsumata ja tellimata, peaaegu mõtlemata. Aga teisalt võib temaga üsna kergesti üle piiri minna, võib mööda rääkida, tahtmatult teisi solvata.

Maarja Kangro „Klaaslaps” kõneleb loo veel sündimata lapse väärarengust ja kõigest sellega kaasnevast, kuid tegemist pole ainult martüüriumi, vaid ka teraapia ning muidugi kirjandusega.

Olen kartnud kogu esoteerilist maailma terve elu kui tuld. Ja see ei ole hirm mõne suure tundmatu ees, ka mitte mingisuguste esoteerilisest maailmast tulenevate (väljamõeldud?) ohtude pärast, vaid pigem, vastupidi, on hirm selle ees, et äkki ma hakkangi uskuma, äkki ma muutun selliseks nagu nemad!

Erak(kond)lusest ja Tartust, Masingu kohvist, Vahingu depressioonist, mikrouniversumi maadeavastamisest, lääne-eestlusest ning Contrast, Baturinist ja Kruusvallist ning paljust veel.

Mait Vaik avaldas sel aastal oma neljanda raamatu, jutukogu „Meeleparanduseta”, milleni me lõpuks intervjuulõngaga muidugi ka jõuame, aga peaasjalikult räägime kõigest muust: muusikast, kriitikast, droogidest, Jumalast… Ja muidugi igavusest.

Värskelt raamatu „Gogoli disko” eest Euroopa Liidu kirjandusauhinna ning kultuurkapitali ilukirjandusliku proosa aastaauhinna saanud Paavo Matsin ei ole meie kirjandusväljal kaugeltki mõni uus tegija, aga just praegu on ta kindlasti üks aktuaalseimaid autoreid siinsel kultuurimaastikul. Istusime maha ja vestlesime temaga avangardist, Viljandist, 90ndatest, ;paranoiast ja paljust muust.