Müürileht

Otsime pealinna kaubandusvõrgustikust vastust Delfi naisteka foorumi kasutaja naabripetsi 2007. aasta juulikuus esitatud küsimusele-hüpoteesile: „Mis teeb sekspoe heaks? Minu meelest kõik ühesugused – kunstvändad riiulil reas.”

Meie keelele ei ole iseäranis omane näiteks see, mida näeme inglise keele puhul, kus „love” on üldiselt sootuks universaalsemalt ja vabamalt kasutatav kui meie „armastama”. Suurte sõnade väljaütlemine ja ka vastuvõtmine võib osutuda siin raskeks, sest me ei ole harjunud neid ütlema, me ei ole harjunud neid kuulma, me ei pillu neid.

Missugustele omadustele peaks vastama see, kes Emajõe Ateena linnavaimuks pürib? Mittetäielik nimekiri + nõuanded ja näpunäited noortele.

Kiirkohtingul vestleme Tartu värske linnakirjaniku Mika Keräsega. Mika on laste- ja noortekirjanik, „Supilinna salaseltsi” teksti autor ning Tartu Santose fänn, kes tuli Tartusse õppima juba 93. aastal ja jäigi siia.

Kuidas rääkida ajast ja ruumist inimesega, kes eitab aega ja (osaliselt ka) ruumi? 90ndatel Tartus punkar, 00ndatel Tallinnas poster boy, 10ndatel ruumiülene nostalgiavõõras sisepagulane.

Maia Tammjärv kirjutab kimbatusest ja võimalikest komistuskividest seoses 104 kirjaga. See ei ole vägivalla õigustus.

Jalgpalli pealispindse glamuuri taga kummitab inimkaubandus – igal aastal toovad (võlts)skaudid ja (võlts)agendid Aafrikast ning Lõuna-Ameerikast sadu või lausa tuhandeid noori jalgpallureid Euroopasse. Müüakse säravat unistust Euroopast, aga neile, kes ei juhtu olema üks miljonist, on reaalsus hoopis proosalisem.

Kohe-varsti ilmuva Müürilehe arengumaade numbri soojenduseks viskab Maia Tammjärv kiire pilgu kodumaistele Aafrika-uudistele ning tõdeb, et künnist kipuvad ületavad pigem kurioossed seigad. Kas see ütleb midagi Aafrika või Eesti meedia kohta?

Missugune oli meie rahvuseepose kangelane tegelikult? Oleme harjunud mõtlema Kalevipojast õigupoolest kui üsnagi tuhmakast ossist. Samas joonistatakse tihtilugu midagi võrdusmärgilaadset Kalevipoja ja eesti mehe vahele. Kas see on õiglane? Otsustasime minna n-ö juurte juurde (loe: lugeda „Kalevipoega”) ja asi once and for all ära klaarida.

See on intervjuu inimesega, kes ei taha olla ainult mees või ainult naine, kes tahab hoopis olla võimalikult palju. Kuidas mõjutab bipolaarne häire inimest, kirjanikku, meest? Kas igas raamatus peab tegema midagi uut, eelmisest erinevat? Kuidas kirjutada naist?

Vaevalt nädala on sotsmeedias kestnud globaalne kampaania #MeToo, kus (enamasti) naised, keda on kunagi seksuaalselt ahistatud või rünnatud, postitavad oma seinale selle hashtag’i, kas konkreetsete lugudega või ilma. Juba praeguseks on algatus märkimisväärselt maailma muutnud, nii mehi kui naisi mõtlema pannud. Ja see ei ole lihtne teema.

Teadupoolest toimus möödunud laupäeval, 8. juulil Tallinn Pride Parade ehk rahumeelne LGBT+ kogukonna toetusrongkäik Tallinna vanalinnas. Kohalolijad teavad, et sedakorda oli üritus sootuks teistsugune kui varasemad, millest viimane jääb kogunisti kümne aasta tagusesse aega.