Müürileht

Ma ei ole mingi pühapäevafeminist, muidugi, aga ma ei ole ka kuidagi radikaalne. Seetõttu on nii kummaline, et mingite ringkondade jaoks olen mina võib-olla kõige feministlikum kuju üldse. Ja ma sugugi ei arva, et ma olen ainus niisugune, vaid, vastupidi, usun, et ma olen üks lõpmatult tavaline feminist.

Jim Ashilevi „sattus kirjandusse” üle kümne aasta tagasi ja kirjutamine pole talle enam ammu mingi julgustükk. Ta usub, et kirjutamishirmu saab taandada surmahirmule – kaitserefleksil on siin alalhoidev funktsioon, aga just see tuleb ületada, liikuda ebamugavale territooriumile, ennast ja teisi üllatada.

Eesti kristlikest kogudustest on hakanud viimastel aastatel üha enam populaarsust koguma baptistlik 3D kogudus. Müürileht osales kolme nädala jooksul koguduse jumalateenistustel ja seminaridel nii Tartus kui ka Tallinnas.

Mudlum tekkis me kirjanduspilti kuidagi äkitselt, alguses pisut servapidi ja kobamisi, mittekonventsionaalselt, ZA/UMi kaudu. Selleks et Mudlumi kui nähtuse ja Made kui inimesega pisut paremini tuttavaks saada, uurisime ja urgitsesime pisut tema vaadete kohta kirjandusele, kriitikale, elule endale.

Kalendrisse vaadates nähtub, et september ongi kohe läbi. Võib vist juba öelda küll, et sain hakkama – sain lausa väga hästi hakkama! Ma mõtlen seda, et panin selle kuidagi enda kasuks tööle: leidsin lausa mingi valgustuse või paar. Ja mul oli nii huvitav.

Disclaimer: järgnevat artiklit ei tuleks võtta poliitilise arvamusloona. Pigem on see humanitaariuid ja -hämming, pseudofiloloogilis-semiootiline küsimus ilma olulisemate järeldusteta.

Maia Tammjärve ülestähendused „Septembris ei joo” eksperimendi teisest nädalast.

Alkoholivaba septembri väljakutse vastu võtnud Müürilehe kirjandustoimetaja Maia Tammjärv pani kirja oma esimese nädala katsumused.

Mulle sobis Kultuuritolmu selleaastane otsus/paratamatu vajadus pidustused Telliskivisse tõsta eriti hästi – mäletate, kui külm eelmisel aastal oli!? Eriti Tartust tulnuile! Selles väiksuses oli oma võlu, kõik oli hoomatavam, lähemal, kuidagi nunnu.

„Vaga vesi” jutustab kahest täiesti erinevast perekonnast Jaapani väikesaarel, teineteisega seotuse tundmisest ilma füüsilise lähedaloluta.

Martin Ojat teatakse Tartus päris hästi, Müürilehes muidugi ammugi. Nüüd on Martinil üle aastate põhjust uue raamatu – ilusa kollasekaanelise novellikogu „Sõnumeid sisikonnast” – pärast rõõmustamiseks. Müürileht käis tal sestap diktofoniga külas, jõime rummikoolat ja piparmünditeed ning rääkisime kirjandusest, Martini viimaste aastate tegemistest, muusikast, filmist, kokakunstist ja paljust muust...

Ja midagi sellist see uusolme minu jaoks võikski olla: esiteks niisiis just see eluhookirjandus, teiseks miski, mis tõukub otseselt igapäevaelust, aga teistsugusel pinnal või tasandil kui see kunagine olmekirjandus – ilukirjandus ja päriselu, olmeseikade kirjeldused, vahelduvad ja põimuvad siin mänguliselt, aga põhjalikult.