Müürileht

See on intervjuu inimesega, kes ei taha olla ainult mees või ainult naine, kes tahab hoopis olla võimalikult palju. Kuidas mõjutab bipolaarne häire inimest, kirjanikku, meest? Kas igas raamatus peab tegema midagi uut, eelmisest erinevat? Kuidas kirjutada naist?

Vaevalt nädala on sotsmeedias kestnud globaalne kampaania #MeToo, kus (enamasti) naised, keda on kunagi seksuaalselt ahistatud või rünnatud, postitavad oma seinale selle hashtag’i, kas konkreetsete lugudega või ilma. Juba praeguseks on algatus märkimisväärselt maailma muutnud, nii mehi kui naisi mõtlema pannud. Ja see ei ole lihtne teema.

Teadupoolest toimus möödunud laupäeval, 8. juulil Tallinn Pride Parade ehk rahumeelne LGBT+ kogukonna toetusrongkäik Tallinna vanalinnas. Kohalolijad teavad, et sedakorda oli üritus sootuks teistsugune kui varasemad, millest viimane jääb kogunisti kümne aasta tagusesse aega.

Lennujaam ei ole normaalne koht, sest lennujaam on värav. Ta on piiripealne, tihti ebamugav, ettearvamatu, siin kohtuvad erinevad kultuurid, praktikad ja mastaabid, tihti ootamatud turvameetmed, sage on üsna kindel teadmine, et midagi teed sa ikka valesti, midagi oled sa kindlasti unustanud, milleski kahtlustatakse sind niikuinii.

Ettevõtja Madis Müür vastab oma blogis rahaasjad.ee Müürilehe veebis avaldatud reisikirjale hipisaarelt, et oma kohta elus saab leida erialasest eneseteostusest kapitalistlikus ühiskonnas.

Kosmoserännud on toimunud juba rohkem kui pool sajandit, kuid esialgsest romantikast ja paatosest, mis leidis väljendust rohketes kultuuritekstides, pole nüüdseks enam suurt midagi alles. Tummaks jäänud kosmos on muutnud inimese Maa orbiidist kaugemal toimuva suhtes ükskõikseks.

Arusaamad nõukogude ajal liiduvabariikidest Eestisse rännanute kohta on vastakad, ent enamik neist ei kinnitanud Nõukogude läänes kanda mitte Stalini sunnil, vaid vabatahtlikult.

Lauri Sommer ei ole kolkapatrioot. Seda, mida ta iga päev mõistatab ja teeb, tõlgib ja loeb ja kirjutab, sõltudes seejuures tuule suunast ja vetevoolust, arutasime ühel vihmapäikselisel suurel reedel Räestul, taustaks mängimas vaikne ambient vaheldumisi hullude obskuursustega.

Mõni aeg on naljakam kui mõni teine ja mõnes ajas tehakse rohkem nalja kui mõnes teises, aga vist alati on naljast olnud raske naljakalt vestelda. Käesolevas surmtõsises intervjuus liigub jutt sujuvalt „Esto TVst” Trumpini (ja tagasi), Kusturicast põhjamaiste bergmanlike neuroosideni, EKREmentidest cringe-huumorini jne.

Naljaga on see naljakas asi, et ühelt poolt on ta hästi lihtne ja teisalt hästi keeruline. Ühelt poolt tuleb ta iseenesest, näiteks igasuguses veebi- või muiduvestluses sõprade või sugulastega, Facebookis või kohvikus, tuleb kutsumata ja tellimata, peaaegu mõtlemata. Aga teisalt võib temaga üsna kergesti üle piiri minna, võib mööda rääkida, tahtmatult teisi solvata.

Maarja Kangro „Klaaslaps” kõneleb loo veel sündimata lapse väärarengust ja kõigest sellega kaasnevast, kuid tegemist pole ainult martüüriumi, vaid ka teraapia ning muidugi kirjandusega.

Olen kartnud kogu esoteerilist maailma terve elu kui tuld. Ja see ei ole hirm mõne suure tundmatu ees, ka mitte mingisuguste esoteerilisest maailmast tulenevate (väljamõeldud?) ohtude pärast, vaid pigem, vastupidi, on hirm selle ees, et äkki ma hakkangi uskuma, äkki ma muutun selliseks nagu nemad!