Müürileht

Marten Kuninga esmaplaat „Janu” (2012) pani kuulajate huuled kõrbema, leidis positiivset kaja nii kodukõlareis kui leheveergudel, pälvides alles hiljuti Areeni Eesti läbi aegade parimate albumite tabelis 27. koha. Nüüd on Kuningas üllitamas oma teise helikandja, mille väljaandmist saab toetada Hooandjas.

Alles see algas ja juba tuleb kuulutada, et üle lahe toimunud Flow Festivali pidustused on selleks korraks läbi saanud. Madise ja Triinu parimad hetked ürituse laupäevasest ja pühapäevasest möllust on aga teie ees.

Nargenfestivali hooaja kulminatsiooniks on traditsiooniliselt Pärdi päevad. Avakontserdiga 2. septembril tähistatakse Eesti ja Läti muusikute jaoks ühist suurt tunnustust – Grammy võitu parima kooriesituse kategoorias. Kahe naabermaa parimate interpreetide ühikontserdil hakkavad kõlama Arvo Pärdi teosed Tõnu Kaljustele muusikamaailma mainekaima auhinna toonud plaadilt „Adam’s Lament”.

Sel sügisel üllitab kohalik indie-muusika plaadifirma Õunaviks lausa kaks värsket kauamängivat. Kui esimene neist tutvustamist ei vaja (Pastaca & Tenniscoatsi „Yaki-Läki” remikside LP), siis teine, cirkli debüütalbum „Fables of a Faraway Land”, tuleb paljude jaoks välguna selgest taevast.

Muusikafestivalist Kukemuru Ambient on raske eeskujulikku reportaaži kirjutada, kuna see kogemus süüvis pigem kuhugi mitteverbaalsesse tajusfääri. Kukemuru kodusel metsalagendikul sulasid loodus ja elektrooniline ambient sümbiootiliseks tervikuks. Muusika voogas, sõbralikud inimesed vaatasid lõkkesse, puud kahisesid pea kohal ja jõgi voolas mööda sängi.

Triin ja Madis müttasid eile jõudsalt mööda Flow festivalitandrit ning sättisid ritta oma reedesed piitsa ja prääniku nominendid. Sekka on sattunud nii Skrillex, rekkameheprillide ja pepupükstega reivifänn kui ka kahetsus, et kõigi artistide nägemiseks amööbi kombel võimalik poolduda pole.

22.–23. augustil toimub Tartus juba kolmandat aastat järjest Tartu Muusikanädal. Tallinn Music Weeki kahepäevane sõsarfestival hõlmab endas klubiõhtuid Tartu Uues Teatris ja päevaseid kontserte Uues Õues, bändikoolitust, töötubasid, pop-up-plaadipoodi ja muudki.

Teade Vaiko Epliku järjekordse albumi ilmumisest pani mind muretsema. Ei osanud oodata, ei jõudnud puudust tunda. Kas ikka on vaja kahte kauamängivat aastas? Kuhu kadus järjekorranumber plaadi nimest ning kas kollane värv ja neiu koeraga on parim plaadikaanekujundus? Võib-olla oli nende küsimuste taga soov mitte minna kaasa kiitjate karjaga.

Albumi nimi on küll „Sompa”, kuid bänd on Kohtla-Järvelt – alustas 1992 ja salvestamiseni jõudis viis aastat hiljem, plaadi eneseni „postuumselt” ometi alles nüüd. Koht loeb – olnuks nad mujalt, oleks see siin ka teistsugune jutt. Ise Kohtla-Järvel sündinuna, ent sealt peagi ära kolinuna, jäin albumit kuulama kui üht võimalikku isiklikku alternatiivajalugu – mis siis, kui oleksin sinna linna jäänud?

On rõõm, et BiiT Digitali alt on ilmunud järjekordne Rotrumi album „High Up In The Trees”. Rotrum on jätkuvalt saladuslik, jättes võimaluse oma nimega seoseid luua vaid läbi muusika. Kui tema varasemad helikandjad „9 Scenes” ja „Sunglow” on eeskätt produtsendi enda piiride kompamise ja tehniliste vahendite sidumise järel tekkinud õnnestunud resultaadid, siis uus väljalase on justkui konkreetne samm edasi.

Eelmisel aastal ilmus Õunaviksi alt plaat „Yaki-Läki”, mille retsept oli üpriski eksootiline – rändav nokitseja Ramo Teder ehk Pastacas ja jaapani lo-fi-muusika grupeering Tenniscoats. Maitseelamus oli eksperimentaalne, veider, mängulustist pakatav ja konarlikult ilus. Nüüd on võimalik kuulata selle albumi remikse, mis on pressitud seekord vinüülile.

„Blaue Blume” on saksa keelest tõlgituna sinine lill, mis sümboliseerib igatsust, armastust ning püüdlust lõpmatu ja kättesaamatu poole. Samuti on see lootuse ja asjade ilu märgiks. Nii võiks kirjeldada ka ansambli Blaue Blume loomingut.