Müürileht

Alates 2000ndatest tugevalt muusikalainel kulgev Vedru on üks nendest, kes ikka ja jälle oma semusid mõne muusikalise kompotiga üllatab. Ju on see heaks energiaallikaks tema muidu vastutusrohkele tööle riigi heaks.

Juunikuus annavad Marten Kuningas ja I Wear* Experiment koos kaks kontserti, et tutvustada oma värskeimat loomingut. Marten esitleb singlit „Tagurpidi vaal”, mis pärineb tema sügisel ilmuvalt albumilt „Praktiline mees”. I Wear* Experiment toob kuulajateni kolmanda EP sarjast „Crickets Empire”.

Hetkes leiab sel reedel aset Momentumi-nimelise peoseeria esimene üritus, kus astub üles UK uue kooli house’i-skeene värske tegija Leon Vynehall.

9.–11. maini haarab klubi Ulme territooriumi esmakordselt toimuv festival UNI ON.

Täna algab Tartus 11. autorilaulufestival Mailaul. Kolme päeva jooksul annab kontserdi üle 20 singer-songwriter’i Eestist, Belgiast, Itaaliast ja Argentiinast.

Reedel, 9. mail esineb Sinilinnus Briti uue põlvkonna trummi ja bassi DJ ning produtsent Rockwell. Lisaks Rockwellile mängivad muusikat kodumaised S.I.N, Qba, To-Sha ja L.Eazy. Visuaalide eest hoolitseb VJ Denis.

Oma uue EPga „Obsession” soovib Frankie Animal astuda välja oma varateismelise kingadest ning astuda hoogsalt küpsemasse noorusesse. Jõuline samm ongi tehtud, kuid Frankie Animalil ei tasu siiski pettuda, kui aeg-ajalt vanuse kontrollimiseks dokumenti küsitakse.

Roki kõrvale on krabatud fragmente näiteks trip hop’ist, mille suitsuses ja laisas meeleolus on pandud voolama „Pawns in a Line”. „Napoleon” tiksub pisut isegi trummi ja bassi taktis ning „Fluorescent Lights” sulistab kuskil chillwave’i sillerdavates vetes. Mitmekülgsust ja avastamist on siin igatahes kuhjaga.

Napilt ligi pooletunnine esikplaat on heliliselt kirju ja jutustav. Selle aja sisse mahub tervelt 16 lugu, mis varieeruvad 14 sekundist kolme ja poole minutini, seega liiga kaua ükski pala areneda ja küpseda ei jõua.

„Say Yes to Love” on mõeldud olema vastuoluline ja ärritama igal võimalikul moel, alustades bändi nimest, mille Google’i otsingusse trükkimisel saab näha hulgaliselt piibreid (tähenduses, mille Kurt Vonnegut sellele sõnale andis), ja lõpetades erinevate obskuursete legendidega, mis seda bändi ümbritsevad ja mis tihtilugu tõeseks osutuvad.

Esmakordselt ilmus „Cocaine Death” 2008. aastal kogumikplaadina, koosnedes varasemalt kolmel kassetil välja antud lugudest. Väidetavalt leidis Fernow selle jaoks inspiratsiooni „pahelise ööelu glamuurist ja hävituslikust olemusest”. Kergena seda muusikat võtta ei saa. Enamik sellest on päris ebameeldiv, kuid samal ajal silmapaistvalt jõuline.

Mõned kuud tagasi tumeda ja müstilise trip-hop’i looga „no separation (#kurtág)” edukalt eesti muusikaskeene ukse lahti löönud rin la on jõudnud nii kaugele, et sel reedel, 9. mail tutvustab ta Kanuti Gildi SAALis oma Trash Can Dance leibeli alt ilmuvat debüüt-EP-d „bliss”.