Müürileht

Island on müstiline maa ja selline on ka saareriigilt pärit techno. Selle elavaks näiteks on artistid, nagu Exos, Bjarki, Ruxpin, Sanasol või Ozy. Volruptus on selles skeenes uus nimi, kuid lühikese ajaga on ta suutnud enda tegemistega juba märkimisväärselt silma paista.

Noor muusik Moses Sumney oli vaid mõni aasta tagasi nii häbelik, et peitis väidetavalt oma kirjutatud laule madratsi alla. Septembri lõpus ilmus USAs sündinud ning Ghanas üles kasvanud Mosese debüütalbum, mis põimib kokku džässi, souli, pehme elektroonika ja ambientse folkmuusika.

Septembri keskpaigas välja antud kogumik „Klockworks 20” on Ben Klocki plaadifirma kahekümnes reliis, mille saabumist tähistatakse Klockworksi jaoks siiani kõige mahukama kogumikuga.

Käesolev Knekelhuisi kogumik keskendub Hollandi kassetikultuuri liikumise kuldpäevadele. Gruuvivad trummimasina boogie’d, masinlik elektropunk, eksperimentaalsed elektroonilised veidrused, isegi rokikas funk – kõik on esindatud laia valiku artistide ja bändide vahendusel.

Oktoobris 2016 postitan Facebooki Teresa Winteri pala „How Strange Are Bodies?”. Lugu on selleks hetkeks aasta vanalt kassetilt ja muusikat jagan klikinäljas. Mõned päevad varem tehtud Pinteresti postitusega olen loovalikuga meeldinud vaid ühele. Facebookis kordub sama. Imestan, kuid ei sekku.

Helimaastikuvõlur Taavi Tulev on avaldanud (koostöö)albumi „AB”, kus 2 x 37 minutit töötleb kõrvu Tulevi süntesaatorite ja Raidna flöödihelide koostöös loodud džässilik atmosfäär.

Ansambel Pia Fraus viljeleb maagilist realismi, vürtsitab halli ja igavat võõrapäraste nootidega, värvib mustvalge kirjuks ja väänab sirge kõveraks.

Get Your Guni „Doubt Is My Rope Back To You” toimib rituaalina, mida kuulates tekib tunne, nagu keegi manaks enda seest igavest kurbust välja.

„En Route” on Misha Panfilov Sound Combo esimene täispikk album, ent instrumentaalse muusikaga singleid ja EPsid on ta üllitanud mitmeid juba alates 2015. aastast.

Plaat sõidab masinasse, esimene heli ja juba tean, mis siit tulema hakkab – see on eesti hiphop ja aasta on 1997. Ma olen segaduses. Mis toimub? Kontrollin kalendrit ja hingan kergendunult – siiski on aasta 2017 ja minuga on kõik korras.

„Cigarettes After Sex”, samanimelise Texase ambient-popbändi debüüt, mõjub, nagu piiluksid kellegi magamistuppa, avastaksid sealt paari omavahel põimununa ja jääksid neid hüpnotiseeritult jälgima – sa tead, et ei peaks seal olema, aga ei suuda lahkuda.

„Arrows 1”, külm, naha alla voolav noise, kus Rahbek ekstaatiliselt sõnu pritsides müraga üheks tundub lahustuvat, on eepiline sissemarss. Tulevane klassika, mille eest lapsevanemad on poegi-tütreid praegu hoiatavad, kuid mille ettekanne 100 aasta pärast Estonia futukontserdisaalis välja müüakse.