Müürileht

Mihkel Kõrvitsa ja Evar Anvelti uus vinüül-väljalase seostub postapokalüptilise cruising-muusikaga, mida passib lasta vaid karmist kõlarist ja mitu korda järjepanu.

WST debüütplaadist on kaua juttu olnud ja kaua on see üllitis ka loomesütel hõõgunud – palad pärinevad ajavahemikust 2005–2015.

„Everything You've Come To Expect" ei jäta muud muljet kui labane ja trafaretne plaat, millel puudub aktiivne suhe praeguse aja, autorite küllatki pika muusikakarjääri ning progressiivse kõlapildiga. „Everything You've Come To Expect” on kui sellide kaelani sissetallatud auk liivas.

Täna. 7. aprillil tähistab Mauno Meesit Tartus Genialistide klubis kontserdiga oma telesarjale „Varjudemaa” loodud samanimelise soundtrack’i ilmumist vinüülil. Järgmisel nädalal, 15. aprillil avaneb sama võimalus kõigile tallinlastele, ning sedapuhku Kirjanike Maja musta laega saalis. Mart Alaru kirjutas plaadist lähemalt.

Tõtt-öelda polnud mul aimugi, kelle või millega täpselt tegu on, kui seda arvustust kirjutama nõustusin. Sain vihjeks vaid nii palju, et mulle võib selline asi ilmselt peale minna, ja tõepoolest – läheb ja mitte vähe.

Roly Porter oli mõned aastad tagasi võimeka, ent kergesti unustatava briti dubstep’i duo Vex’d üks osapool. Sooloartistina on ta aga liitunud selliste artistide nagu Tim Hecker, Ben Frost ja Yellow Swans ridadega, tehes filmilikku noise’i, mis loob silla avangardi ja mainstream’i vahele.

Kvaliteetne dream pop Brooklyni tegusaima hipsteri sulest. Endine Darwin Deezi kitarrist Zachary Cole Smith, DIIVi loomejuht, tõi bändi kauaoodatud teise albumi letile ja tulem on päris suurepärane.

Pikajuukseliste taani noormeeste debüütalbum ei maandunud tühjale kohale – varasema materjaliga olid nad köitnud juba tähelepanu nii Skandinaavias kui ka mujal Euroopas ning esikplaadi suhtes oli õhus omajagu ootusärevust. Oma teatraalse emotsionaalsuse, ent peene viimistletuse ning lopsakate helimaastikega võib albumi kindlalt taani levimuusika viimaste aastate renessanssi jätkavaks arvata.

Babyfather on Dean Blunti värskeim pseudonüüm. Ja Blunti loojanatuur juba on kord selline, mis keeldub andmast nii enda kui ka oma loomingu kohta selgeid vastuseid.

Wolfredti uus plaat, talle teine, mulle esimene, viib kulgema rahulikele helimaastikele, kus Pia Frausi ja Jan Helsingi trummar Margus Voolpriit helgete silmadega kondajaid oma sooja rüppe ootab. Esmalt ihaleb iga lugu taevasse ja lõpuks, pärast üheksat instrumentaaloopust jätab Wolfredt kuulajad tundmatusse kõlkuma.

Kui Kanye Westi 2013. aastal ilmunud „Yeezus” jättis sellise tung enne tormi mulje – justkui sõnatu lubadusena, et järgmine album tuleb veel võimsam ja ihusöövam, kombineerides elemente kõikidest eelmistest sammudest, mida Kanye oli astunud ja visates ühte patta nii oma eksperimentaalseid kui ka kaasahaaravaid maitseid, siis seda „Life of Pablo” justkui on, aga tegelt ei ole ka.

Garage rock’i linn Hispaanias on väidetavalt Madrid. Seal plõnistab kitarre ja jõurab tšikkidenelik koondnimetusega Hinds, kes on jõudnud kuidagi arvestatavale kuulsustasemele – välismaa musaajakirjadesse (NME, Pitchfork jne) ning tuuridele USAsse ja isegi Taisse. Alguse sai see suurest armastusest muusika ja nunnude bändipoiste (eriti The Strokesi ja The Parrotsi) vastu.