Müürileht

See, et kristlus kehtestab absoluutsed normatiivid moraalseks käitumiseks, on suurim väärarusaam, mis on kristlusega aegade algusest kaasas käinud. Kuigi vaimulikud võtavad jätkuvalt eetilis-moraalsetes küsimustes jooksvalt sõna, on kristlik eetika tegelikult suhteline.

Seekordne juhtkiri hoiatab, et Eestis äratatakse kristliku egiidi all populistlike võtetega tõelist koletist, mida on hiljem ka kristlastel ja konservatiividel endil võimatu puuri tagasi panna, kuna see ei järgi mingit väärtusraami ega maailmavaadet.

Justiitsministeerium on hiljuti välja tulnud ettepanekuga keelata naistevastase vägivalla konventsiooni ratifitseerimise raames seadusega ka burkade ja niqab’ide kandmine. Seda toetab ka Eesti Naisteühenduste Ümarlaud, kelle väitel on näo varjamine „selgelt naisi ahistav” kohustus ning „naisi diskrimineeriv tava”.

Tehnoloogiauudiseid lugedes võib tekkida tunne, et iga päev toob mõne uue revolutsioonilise nutividina või maailma uueks loova rakenduse. Kainem pilk annab aga tunnistust, et riigid on innovatsiooniveduritena tagasi tõmbunud, üleüldine riskijulgus langenud ning murrangulistena reklaamitud uuendused pigem inkrementaalsed.

Ma ei tea vist kedagi, kes saaks öelda, et tal on palju aega. Kõigil on ikka pigem pidevalt kiire. Neid, kes ei reageeri meilidele paari päeva jooksul, peetakse juba väga omamoodi tegelasteks. Tehnoloogia areng on asendanud küll tööjõu tehastes robotitega ja kiirendanud hüppeliselt asjaajamise kulgu, aga suuremat vabadust see tavalisele tööinimesele pole siiski andnud.

See on nüüd ühe tagurliku neoludiidi pihtimus. Sellise, kellel pole nutitelefoni, kes ei säutsu Twitteris ja kes eelistab lugeda uudiseid paberkandjal. Olukorras, kus inimene usaldab ennast vabatahtlikult järjest rohkem tehnoloogia teenistusse, on iga väljavõideldud ruutmeeter tehnoloogiavabas oaasis kulla väärtusega.

Miljonid oma ohtlikuks muutunud kodust lahkunud inimesed ületavad igal hommikul ka eestikeelses meedias uudisekünnise. Kel teavet napib, võib nendest arvudest päris ära hirmuda, kartes omagi tuttavliku kodukandi kadu. Tartu Ülikoolis semiootika magistrikraadi teinud ning nüüd doktorantuuris õppiv Seattle'ist pärit Tyler James Bennett selgitab sisserändaja pilgu kaudu, miks mõnisada uustulnukat aastas meile hoopis meeldida võiksid.

Räägime juba aastaid soolisest palgalõhest ehk meeste ja naiste keskmise tunnipalga vahest. Eurostat esitab igal aastal kõigi ELi riikide vastava näitaja ja Eesti oma on järjekindlalt halvim. Oleme korraldanud arvukalt tööjõu-uuringuid ja näinud, et meeste ja naiste palgavahe ei ole sugugi alati objektiivsete teguritega põhjendatav. Tundub, et probleemiga tegeletakse, aga... otsused olukorra parandamiseks on ikka veel langetamata.

Kogukond on popp! Kogukond on hip! See on postmodernismi vastulöök jäikadele struktuuridele ja bürokraatia masinavärgile. Nüüdseks on üks ring täis: tagurlikust kogukondlikust mudelist on saanud kõige eesrindlikum organiseerumise vorm, mida neoliberaalid usinalt ekspluateerivad.

Mind on vaevanud aastaid üks küsimus: miks ma ise pean kodanikuühendusse kuulumist igavaks? Ometi mõistan ma proaktiivsuse olulisust edasiviiva jõuna mis tahes kontekstis. Aga miks, põrgu päralt, toimub see kõik nii organiseeritult, vaimuvaeselt, eos kompromissialtilt ja kohati isegi tüütult? Ehk kui tsiteerida Gustav Kalmu: „Miks ei ole endiselt cool maailma parandada?”

Eesti avalikus ruumis vohama hakanud rassistlik diskursus on mitmekesisem, kui see ehk pealtnäha paistab. Kategoriseerida üritades võib eristada agressorid segregeerijatest ja kultuurikaitsjatest. Veel sügavamale kaevudes selgub, et pagulased on toodud võltsohvriks.

Sügisel arutab riigikogu sotsiaalministeeriumi ettepanekul alkoholi elustiilireklaami keelustamist. Elustiilireklaam on näiteks need klipid, kus noored meekarva kehad on lõkke ümber uue suvise spritzer’iga. Seaduse täpne tekst ja pakutud piirangute nimekiri pole veel saadaval, kuid taolise otsuse poole on püüelnud aastaid erinevad rahva tervise kaitse organisatsioonid.