Müürileht

Jaanihommikul nägime kahte Inglismaad. Nad olid naabrid. Ühel pool aeda sirgusid ühtsuse ja koostöö viljad. Teisel pool tara oli lõhestatud riik, mis nõudis hingamisruumi.

Koomik ja näitleja Märt Koik analüüsib oma Youtube’i lehel semiootilise, ent emotsionaalse pilguga, kuidas mõjus talle TallinnaTV-s äsja eetrivalgust näinud sari „Savisaare protsess”.

Kumb on õige? Kas neil kahel on mingi vahe ja kas selle erinevuse mõistmine on üldse vajalik? Neile küsimustele pole võimalik anda õiget vastust. Küll aga saab esitada mõned suunised sel teemal mõtlemiseks.

Müürileht pöördus eesti feministide ja naisõiguslaste poole palvega osaleda mõtteeksperimendis. Küsisime, millised võiksid olla ainult naistest koosneva valitsuse isikkoosseis ja prioriteetsed poliitikasuunad. Lubage esitleda, Müürilehe 100% naisvarivalitsus!

Kõigepealt kooseluseadus, seejärel erakoolide rahakraanide kinnikeeramine – need on väga valusad löögid Eesti kristlaskonnale, kes on lükanud käima enneolematu lobitöö pühakirja järgijatele ebasoodsa seadusloome takistamiseks.

„Suur osa üpsilonidest suudab oma käitumisnormide ja sellise n-ö kokkuleppimata iseendast tuleneva eetika ja aususe printsiibiga oma tegevust reguleerida. Nad ei vaja tohutut bürokraatiat ja reglementeerimist, vaid iseenesest mõistetaval koostööl põhinevaid kokkuleppeid, mis ongi uus normaalsus.”

Eesti poliitikas on oodatud valget laeva juba aastaid. Viimastel kohalikel valimistel nägid tartlased valimisliidus Vabakund demokraatia päästeinglit. Nad eksisid. Poliitika päästmine on meie kõigi ülesanne ja Vabakund selleks lihtsalt vahend, mida ei osata paraku veel kasutada.

Läinudesmaspäevaseid Hispaania suurimaid ajalehti võrreldes on selge, et toimumas on midagi enneolematut: poliitilist suursündmust kajastavate väljaannete esikaantelt puuduvad mehed. Ühel või teisel viisil on pärast kohalike valimiste toimumist Hispaania kolme suurima linna juhtimisteemades peategelasteks naised.

Kohmakas globaalne keelupoliitika näitab märke omaenda raskuse all kokkukukkumisest ning kui Eesti julgeks progressiivsemate riikide näitel üle vaadata oma senise uimastipoliitika, võiks ka siinsel murettekitaval statistikal olla lootust paraneda.

Enne valimisi on taas pead tõstnud populism! Oh õudu küll. Aga mida see populism tegelikult tähendab?

Yoko Alender leiab, et lapsevanematel võiks valimistel olla iga lapse kohta lisahääl. Budistina paneb ta pahaks, et Eesti poliitiline eliit on Hiina puhul valinud suhete hoidmise tee, ja usub, et narkopoliitika debatt on varsti paratamatu.

Ott Pärna tahab teha Eestist ägeda riigi, mis julgeks riskida. Sotsiaaldemokraatide ridades kandideeriv arenguökonomist kannab oma doktoritööd kaasas ja leiab, et praegu meil tegelikult majanduspoliitikat ei olegi.