Müürileht

Praegu on võimalik soetada paarisaja euro eest paremaks mediteerimiseks Nepali munkade peal väljatöötatud peavõru. Toote turundus paljastab nüüdisaja sekulaarse tehnokapitalismi varjatud eelduse, et elustiili reaalseks muutuseks on tarvis järjekordset vidinat.

Lühemat kasvu inimestele ei pruugi osutuda ootamatult harjumuspäraseks väljakutseks ainult tooteasetus poeriiulitel ning rõivanumbrid, vaid ka kaaskodanike suhtumine.

Keskaegne Santiago de Compostela palverännutee on sekulaarsel 21. sajandil massideni jõudnud. Mitmed palverännakut raamistavad ajaloolised rituaalid on tänapäeval küll säilinud, kuid saanud uue sisu ja tähenduse.

Pealkirjas esitatud küsimusele vastamiseks palusime kümnel inimesel jagada mõnda oma personaalset rituaali. Vastustest leiab metafüüsikat, ebausku ja korduvaid argiseid tegevusi, aga ka vastupidist ehk argimüra eest põgenemist, sisekaemust võimaldavaid hetki ja kohti.

Sõltumata sellest, kas me naeruvääristame inimeste ebausklikke praktikaid või võtame neid tõsiselt, on selge, et neil on tänapäeva ühiskonnas oma roll. Ehkki vormiliselt on need muutunud, on sisu võrdlemisi sarnane aastasadadetaguse ajaga.

Pidev kaalulangetamine ja söömise ülemäära kontrolli all hoidmine röövib eneseusalduse ja toidust saadava naudingu ning on tihti tervisele kahjulikum kui kaalunumbritega vaherahu sõlmimine.

Kokk on korraga tuletõrjuja, vang ja mustkunstnik. Keegi, kelle tööst pole ühiskonnal vähimatki aimu.

Briti meediauurija usub, et virtuaalmängud võivad depressiooni leevendada ja aidata inimesi traumaatilise kogemusega toimetulekul.

Mis seos on Roger Federeril ja uneleval sekretäril? Või kas neil ei olegi mingit seost? Ja kas just selles pole häda? Moodsa inimese „heitlik tähelepanu” ja „harali meel” eksleb siia-sinna ega lase enam keskenduda. Kuid see kõik polegi nii uus, kui paistab.

Inimesi panevad jooksma erinevad põhjused ning nõnda on sel ka erinevaid praktikaid ja filosoofiaid. Kes jookseb maratoni, kes läbi reaalsuste.

Valed arusaamad õigest toitumisest võivad sportlase karjäärile lõpu teha. Sealjuures on söömishäirega sportlasi Eestis rohkem kui varem.

Kaotus on võidu kuri kaksikvend, üht kontseptsiooni ei eksisteeriks ilma teiseta. Ehk oleks aga hoopis tulemuslikum kasvatada kaotushirmu asemele ebakindlustaluvust ning teha rahu võimalusega mitte võita?