Müürileht

Maia Tammjärv kirjutab kimbatusest ja võimalikest komistuskividest seoses 104 kirjaga. See ei ole vägivalla õigustus.

Jalgpalli pealispindse glamuuri taga kummitab inimkaubandus – igal aastal toovad (võlts)skaudid ja (võlts)agendid Aafrikast ning Lõuna-Ameerikast sadu või lausa tuhandeid noori jalgpallureid Euroopasse. Müüakse säravat unistust Euroopast, aga neile, kes ei juhtu olema üks miljonist, on reaalsus hoopis proosalisem.

Kohe-varsti ilmuva Müürilehe arengumaade numbri soojenduseks viskab Maia Tammjärv kiire pilgu kodumaistele Aafrika-uudistele ning tõdeb, et künnist kipuvad ületavad pigem kurioossed seigad. Kas see ütleb midagi Aafrika või Eesti meedia kohta?

Missugune oli meie rahvuseepose kangelane tegelikult? Oleme harjunud mõtlema Kalevipojast õigupoolest kui üsnagi tuhmakast ossist. Samas joonistatakse tihtilugu midagi võrdusmärgilaadset Kalevipoja ja eesti mehe vahele. Kas see on õiglane? Otsustasime minna n-ö juurte juurde (loe: lugeda „Kalevipoega”) ja asi once and for all ära klaarida.

See on intervjuu inimesega, kes ei taha olla ainult mees või ainult naine, kes tahab hoopis olla võimalikult palju. Kuidas mõjutab bipolaarne häire inimest, kirjanikku, meest? Kas igas raamatus peab tegema midagi uut, eelmisest erinevat? Kuidas kirjutada naist?

Vaevalt nädala on sotsmeedias kestnud globaalne kampaania #MeToo, kus (enamasti) naised, keda on kunagi seksuaalselt ahistatud või rünnatud, postitavad oma seinale selle hashtag’i, kas konkreetsete lugudega või ilma. Juba praeguseks on algatus märkimisväärselt maailma muutnud, nii mehi kui naisi mõtlema pannud. Ja see ei ole lihtne teema.

Teadupoolest toimus möödunud laupäeval, 8. juulil Tallinn Pride Parade ehk rahumeelne LGBT+ kogukonna toetusrongkäik Tallinna vanalinnas. Kohalolijad teavad, et sedakorda oli üritus sootuks teistsugune kui varasemad, millest viimane jääb kogunisti kümne aasta tagusesse aega.

...Maia Tammjärv Munich Airport (MUC), veebruar 2017 Ma olen lendamises amatöör. Eriti selgeks tegi selle...

Ettevõtja Madis Müür vastab oma blogis rahaasjad.ee Müürilehe veebis avaldatud reisikirjale hipisaarelt, et oma kohta elus saab leida erialasest eneseteostusest kapitalistlikus ühiskonnas.

Kosmoserännud on toimunud juba rohkem kui pool sajandit, kuid esialgsest romantikast ja paatosest, mis leidis väljendust rohketes kultuuritekstides, pole nüüdseks enam suurt midagi alles. Tummaks jäänud kosmos on muutnud inimese Maa orbiidist kaugemal toimuva suhtes ükskõikseks.

Arusaamad nõukogude ajal liiduvabariikidest Eestisse rännanute kohta on vastakad, ent enamik neist ei kinnitanud Nõukogude läänes kanda mitte Stalini sunnil, vaid vabatahtlikult.

Lauri Sommer ei ole kolkapatrioot. Seda, mida ta iga päev mõistatab ja teeb, tõlgib ja loeb ja kirjutab, sõltudes seejuures tuule suunast ja vetevoolust, arutasime ühel vihmapäikselisel suurel reedel Räestul, taustaks mängimas vaikne ambient vaheldumisi hullude obskuursustega.