Müürileht

Enese kaotamisest on hakatud viimasel ajal üsna tabuvabalt rääkima. Kergendav on see ilmselt kõigile neile, kes on ise mõne vaimuprobleemiga kokku puutunud. Tõsi küll, neile, kel on olnud õnne neid vältida, võivad need kõrvalseisjatena pahatihti mõistetamatuks jääda, aga kannatavale inimesele võib olla väga haavav, kui ei mõisteta, et depressioon ei ole midagi sellist, mis ühel hommikul tuleb ja teisel läheb.

Kui Siim Karro parasjagu EKA sisearhitektuuri magistriõpingute raames hullumeelseid projekte ellu ei vii, meisterdab ta hoopis helisid või annab oma selektsiooniga tuld plaadimängijatele. Vahel isegi nii tavatus situatsioonis, nagu seda on teereklaam köögisaare taga.

Palmiõli, mida leidub kõige tavalisemas toiduõlis, puhastusvahendites, kosmeetikas ja erinevates toiduainetes, toodetakse palju kõrgema hinnaga kui meile tunduda võib – kasvandused, millest kõige suuremad paiknevad Kagu-Aasias, laienevad elusliikide, keskkonna ning inimeste tervise arvelt.

Sel pühapäeval, 6. novembril kell 18 näidatakse kunstnike projektiruumis Kraam Iraani kino uue laine režissööri Mohsem Makhmalbafi filmi „Kandahar”.

Sel laupäeval, 5. novembril kell 12­­–13.40 linastub Kultuurikatlas toimuval Taimetoidumessil dokumentaalfilm „Growing Cities” (USA 2013), mille peafookuses on linnapõllundus ning inimeste enda roll oma toidulaua paremaks muutmisel.

Eesti vanim seni toimuv trummi ja bassi pidu Tjuun In tähistab 5. novembril Sinilinnus oma 17. sünnipäeva. Suures saalis mängivad muusikat HeadRead, Mob, residendid Qba, To-Sha ja L.Eazy ning live-setiga astub üles Frederic Robinson Saksamaalt. Väikses saalis keerutavad plaate Erkin Antov, Dr. PhilGood back-to-back Wazaraga, Takeshi ja Solid Steel.

Eelmisel nädalavahetusel toimus Tallinnas Üle Heli festival – muusika raamidest välja astuv sündmus, mille artistid kompavat nii eksootikat, avagardi kui ka konksuga klassikalisi helisid, segades neid luule, fotograafia ja kunstiga.

Näitus „Inimlikkuse mõõt” toob vaatajani Juhan Kuusi 25 aasta jooksul valminud dokumentaalfotograafiat Lõuna-Aafrikast. Sotsiaalselt tundlik ja raske ning oma brutaalses aususes äärmiselt mõjuv väljapanek jääb Adamson-Ericu muuseumis avatuks veel tervelt 15. jaanuarini 2017.

Kui üldiselt tundub, et muusikat saab üsna hõlpsalt hinnata, ilma et tunneks loovpersooni selle taga, siis Florian Wahl ja tema „14” on üks neist juhtumitest, kus sellisel juhul näib tõde jäävat piinavalt poolikuks.

Kuulikiirusel Frank Oceani teine kauamängiv „Blonde” ei saabunud, aga püssirohu järele lõhnab küll.

„Pohlad” on minu esimene Pastaca album. Sõnastan selle nii, kuna muusikaliselt on tegemist siiski ammuse pooltuttavaga, keda on kuuldud nii live’is, raadios kui ka peo taustamüras. Aga käed laual ja klapid kõrvas antud artisti algusest lõpuni kuulama juhtusin nüüd alles esimest korda.

Retropaukudega kaunistatud audioatmosfääri nõretis „Ultra” paneb kuulajat küsima, mis hetkel on juba tehtu kordamine ebaoriginaalne.