Müürileht

Oleme Müürilehes kritiseerinud lühinägelikke ja tagajärgedega mittearvestavaid majanduspoliitilisi otsuseid ning püüdnud tuua pildile keskkonnaargumente, millega arvestatakse praeguses ühiskonnas häbiväärselt vähe. Oleme ehk tõesti pisut liiga revolutsiooniliselt meelestatud, et uskuda, justkui ühiskonnal ja majandussüsteemil puuduks arenguruum ning muutumispotentsiaal õiglasema ja mõistlikuma maailmakorra suunas.

Vestlesime režissöör Triin Ruumetiga BFMist ja Jüri Sillartist; tunnetest ja peopanemisest; muruniidukitest ja samsara’st ning tagatipuks ka lootuse leidmisest.

...kõlab ikka imestusega vanemate sõprade, tuttavate suust. „See oli ju kohutav aeg,” ei suuda nad mõista noorema generatsiooni vaimustust sellest ajastust.

Tõtt-öelda polnud mul aimugi, kelle või millega täpselt tegu on, kui seda arvustust kirjutama nõustusin. Sain vihjeks vaid nii palju, et mulle võib selline asi ilmselt peale minna, ja tõepoolest – läheb ja mitte vähe.

Sellistest žanritest nagu noise, drone ja avant-garde lugupidajatel on ehk album juba mitu korda otsast lõpuni läbi kuulatud, aga soovitaksin sellega tutvuda ka teistel, kes nimetatud kategooriatega ehk varem üleliia kokku pole puutunudki.

Keegi ei taha, et tema laps peaks kasvama ühiskonnas, kus lubatakse taga kiusata neid, kes on teistsugused. Eilne „Vabariigi kodanike” saade näitas ilmekalt, et kooseluseaduse vastased otsivad tonti seal, kus seda ei ole ning paistab, et neile jäävad mõistetamatuks murettekitavate probleemide tegelikud põhjused.

Kvaliteetset ja eetiliselt kasvatatud toitu saab endale lubada vaid jõukam osa rahvast. Ülejäänud ei mõista aga, et suurtööstusi nuumates taastoodetakse ebavõrdsust, millest pääsemisest unistatakse. Naasmine tervema ja loomulikuma eluviisi juurde on otsuse taga kinni.

Päris hull on mõelda, kui hapral jääl oleme jõudnud 50. lehenumbrini. Aga sellegipoolest järjekindlalt. Müürilehe tegemise käigus on tulnud kolleegiumis ette palju vaidlusi, üle on elatud mõned närvivapustused, köögid on siniseks suitsetatud, sisse kimutud pakkide viisi sigarette ja joodud liitrite kaupa tökatiks tõmbunud kohvi.

Kaarel Arb (29.11.1982 – 2015) oli oma naksitrallilikus muheduses inimene, kelle lähedal oli alati hea olla. Tema külje alla oli peol alati hea tantsima minna, sest nii sai alati palju nalja ja üldiselt paistis, et Kaarlit ümbritseski alati selline küllaltki ebareaalne murevaba tsoon.

Seekordne juhtkiri hoiatab, et Eestis äratatakse kristliku egiidi all populistlike võtetega tõelist koletist, mida on hiljem ka kristlastel ja konservatiividel endil võimatu puuri tagasi panna, kuna see ei järgi mingit väärtusraami ega maailmavaadet.

Laupäeval kogunesid Tartu kesklinnas pagulaste vastaselt meelestatud (aga paistis, et üleüldse ka laiemalt rahulolematud) inimesed. Hästi korraldatud tõrvikurongkäik andis aimu politiseeritud ettevõtmisest, millest loodavad ilmselt kasu lõigata ennekõike paremkonservatiivsed erakonnad.

Selle asemel, et lasta ennast nörritada pead tõstnud võõravihast, otsustasid Tallinna Ülikooli töötajad hakata Eestisse saabunud pagulastele vabatahtlikult keeli õpetama. Alates 2016. aasta märtsist ollakse valmis avama kursused eesti, inglise ja saksa keele õppeks.