Müürileht

Aare Pilve tähelepanekuid saab ehk võtta järjena tema kunagisele kirjutisele „Olevikumälestusi üheksakümnendatest”, üheksakümnendad on minevik, aga postmodernistlik fragmentaarium püsib. Mis tundus 90ndail oluline? Kas (ja kuidas) on üheksakümnendad tagasi? Kas Pilvest sai „Tartu Krull”? Kus (kes) on Kivisildnik ja Kender nüüd?

Tänavu möödub 20 aastat (:)kivisildniku legendaarsest skandaalist seoses tekstiga „Eesti Nõukogude Kirjanike Liit – 1981. aasta seisuga, olulist” ning sama palju tema kogu „Nagu härjale punane kärbseseen” ehk eesti mahukaima algupärase luuleraamatu ilmumisest. 90ndad ei oleks olnud samad ilma (:)kivisildnikuta ega (:)kivisildnik ilma 90ndateta.

Kirjastus Helios kuulutab koos Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festivaliga välja lühijutuvõistluste „Horrorstör!”, millest parimad ka HÕFF-il ette loetakse.

Müürilehe märtsinumbris luuletab Kätlin Kaldmaa.

Laupäeval, 26. märtsil kell 19 toimuval multimeediaetendusel Tartu Uues Teatris esitletakse Joanna Ellmanni luulekogu „Sulgunud ruum” ja Martin Vabati kogu „Maahingamispäev”. Helid kiwalt, visuaalid Gabriela Liivamäelt ja kirjanike tekstid põimuvad ulmeliseks trip-etenduseks.

Michel Houellebecqi värskeim romaan islamierakonna võimuletulekust Prantsusmaal kõnetab meiegi ühiskondlikke valupunkte, kui siinsed kristluseäärmuslased võtavad sõna samade väärtuste poolt, mille tõttu islamit ähvardavaks peetakse.

Müürilehe tänavuaastases veebruarilehes seadis stroofid ritta Tõnis Vilu.

Loomingu Raamatukogu ilmutas valiku esseid Marcel Proustilt, gasellisilmadega kirjanikult, kelle raamatud on väärt varastamist. Marcel!

Aparaaditehases avati kasutatud raamatute pood Fahrenheit, mis on avatud terve veebruarikuu K–P kell 12–18, sissepääs kohvikust Aparaat (Kastani 42, Tartu).

Müürilehe jaanuarinumbri veergudel sai oma loominguga sõna Kristina Viin.

Jim Ashilevit on nimetatud põlvkonnaautoriks. See tähendab, et ta kirjutab iseenda ja oma eakaaslaste kaudu lugusid, asetab neid laiemale skaalale, mõtestab möödunud aega ja kadunud ruumi, aga eelkõige keskendub olevikule ehk teisisõnu tegelase hetkeseisundile ja minapildile.

Jim Ashilevi „sattus kirjandusse” üle kümne aasta tagasi ja kirjutamine pole talle enam ammu mingi julgustükk. Ta usub, et kirjutamishirmu saab taandada surmahirmule – kaitserefleksil on siin alalhoidev funktsioon, aga just see tuleb ületada, liikuda ebamugavale territooriumile, ennast ja teisi üllatada.