Müürileht

Sellel kevadel saab Tartu ülikooli kammerkoor 45-aastaseks, mida tähistatakse maikuus lavastusega „Südamepeitjate planeet“ Tartus Raadi lennuangaarides, tänavu sügisel avatava Eesti Rahva Muuseumi uue hoone vahetus läheduses.

Aprillis helises ajavaim eriti romantiliselt nii kastemärjal rohurajal jaaniussi jälgedes kui üle Siberi taigade, transpordivahendiks vahukoorene kosmoselaev. Ja kuskil tümpsus gabber.

Müürilehe hiljutises Puuluubi intervjuus leidis kasutust mõiste „neofolk”, mis põhineb küll pärimusmuusikal, aga on enamjaolt siiski algupärane autorilooming ja/või toob sisse elemente mujalt popmuusikast. Taoline määratlus peegeldab hästi juba aastaid toimuvat muutust neofolgi žanrinimetuse tähenduses, kus mõiste uuem (ja pigem peavooluline) kasutus võtab vaikselt üle selle vanemat subkultuurilist tähendust.

Volbriööl, 30. aprillil toimub Tartu Kirjanduse Majas kogu maja täitev pidu, kus alumisel korrusel asuva Arhiivi hõivab juba mõnda aega tartlaste meeli lahutanud peosari Vaibla ning ülemise kaks aastat Tartu ööelu teeninud Õnne 14.

Laupäeval, 2. juulil toimub Kilingi-Nõmme Suveaias järjekorras kümnes alternatiivmuusikafestival Schilling. Ühte päeva ja väikesele festivalialale mahutatakse kirev kaleidoskoop esinejaid, suurepärane õhkkond ja kauaks meeldejäävad elamused kogu perele.

Kui Matisse istuks keset ülerahvastatud klubipõrandat ja maaliks midagi varvastega, ise samal ajal kananuudleid süües, kõlaks see täpselt nagu Animal Collective’i värskelt ilmunud kümnes täispikk „Painting With” – 41 minutit eriskummalist ning spontaanset maalimisseanssi.

Pariis oli kunagi linn, mis ei maganud. Mõned aastad tagasi tõstatati aga küsimus, kas sealne ööelu on läbi saanud. Varakult vaikust nõudev bourgeois oli muusika põranda alt välja juurinud ja südalinnast suures osas välja kihutanud. Või jõele, nagu seda on klubi Concrete – koht, kuhu on koondunud Pariisi techno-skeene ühed olulisimad taaselustajad ja esindajad.

Djerro (Erkki Tero) uue plaadi puhul on tema enda sõnul tegu improviseeritud nüüdisvisioonidega kosmilise elektroonika ja ambient-muusika algusaegadest. Plaat on samal ajal ka miksteip, kus iga pala taga peituvad mõne tuntud looja (Brian Eno, Vangelis, Ariel Kalma jt) äratuntavad heliklipid.

Tihtilugu peetakse või loetakse sooloalbumeid nende muusikute karjäärides, kes kuuluvad tuntud koosseisu, märgilisteks, isegi verstapostideks. Nendeks teetähisteks, kui on jõutud punkti, kus teadmised ja kogemused elust on omandanud mingisuguse teise kaalu, palju isiklikuma vormi. Ja kui säärane vormel avab artistis uued küljed ja toob esile sügavamad või varjus olnud sopid, siis on pakutav looming tulvil avastamisrõõmu.

Mihkel Kõrvitsa ja Evar Anvelti uus vinüül-väljalase seostub postapokalüptilise cruising-muusikaga, mida passib lasta vaid karmist kõlarist ja mitu korda järjepanu.

WST debüütplaadist on kaua juttu olnud ja kaua on see üllitis ka loomesütel hõõgunud – palad pärinevad ajavahemikust 2005–2015.

Juba tuleval teisipäeval, 26. aprillil astub Jazzkaare raames Vabal Laval üles saksa pianist, salapärane Sardiinia maski taha peituv Lambert, kelle biograafia kohta leidub tänaseni fakte vaid hõredalt. Helle Ly Tomberg kergitas Lamberti maski ning kui mitte tema isikult, siis mõtetelt kindlasti.