Müürileht

Kui Matisse istuks keset ülerahvastatud klubipõrandat ja maaliks midagi varvastega, ise samal ajal kananuudleid süües, kõlaks see täpselt nagu Animal Collective’i värskelt ilmunud kümnes täispikk „Painting With” – 41 minutit eriskummalist ning spontaanset maalimisseanssi.

Pariis oli kunagi linn, mis ei maganud. Mõned aastad tagasi tõstatati aga küsimus, kas sealne ööelu on läbi saanud. Varakult vaikust nõudev bourgeois oli muusika põranda alt välja juurinud ja südalinnast suures osas välja kihutanud. Või jõele, nagu seda on klubi Concrete – koht, kuhu on koondunud Pariisi techno-skeene ühed olulisimad taaselustajad ja esindajad.

Djerro (Erkki Tero) uue plaadi puhul on tema enda sõnul tegu improviseeritud nüüdisvisioonidega kosmilise elektroonika ja ambient-muusika algusaegadest. Plaat on samal ajal ka miksteip, kus iga pala taga peituvad mõne tuntud looja (Brian Eno, Vangelis, Ariel Kalma jt) äratuntavad heliklipid.

Tihtilugu peetakse või loetakse sooloalbumeid nende muusikute karjäärides, kes kuuluvad tuntud koosseisu, märgilisteks, isegi verstapostideks. Nendeks teetähisteks, kui on jõutud punkti, kus teadmised ja kogemused elust on omandanud mingisuguse teise kaalu, palju isiklikuma vormi. Ja kui säärane vormel avab artistis uued küljed ja toob esile sügavamad või varjus olnud sopid, siis on pakutav looming tulvil avastamisrõõmu.

Mihkel Kõrvitsa ja Evar Anvelti uus vinüül-väljalase seostub postapokalüptilise cruising-muusikaga, mida passib lasta vaid karmist kõlarist ja mitu korda järjepanu.

WST debüütplaadist on kaua juttu olnud ja kaua on see üllitis ka loomesütel hõõgunud – palad pärinevad ajavahemikust 2005–2015.

„Everything You've Come To Expect" ei jäta muud muljet kui labane ja trafaretne plaat, millel puudub aktiivne suhe praeguse aja, autorite küllatki pika muusikakarjääri ning progressiivse kõlapildiga. „Everything You've Come To Expect” on kui sellide kaelani sissetallatud auk liivas.

Täna. 7. aprillil tähistab Mauno Meesit Tartus Genialistide klubis kontserdiga oma telesarjale „Varjudemaa” loodud samanimelise soundtrack’i ilmumist vinüülil. Järgmisel nädalal, 15. aprillil avaneb sama võimalus kõigile tallinlastele, ning sedapuhku Kirjanike Maja musta laega saalis. Mart Alaru kirjutas plaadist lähemalt.

Tõtt-öelda polnud mul aimugi, kelle või millega täpselt tegu on, kui seda arvustust kirjutama nõustusin. Sain vihjeks vaid nii palju, et mulle võib selline asi ilmselt peale minna, ja tõepoolest – läheb ja mitte vähe.

Roly Porter oli mõned aastad tagasi võimeka, ent kergesti unustatava briti dubstep’i duo Vex’d üks osapool. Sooloartistina on ta aga liitunud selliste artistide nagu Tim Hecker, Ben Frost ja Yellow Swans ridadega, tehes filmilikku noise’i, mis loob silla avangardi ja mainstream’i vahele.

Kvaliteetne dream pop Brooklyni tegusaima hipsteri sulest. Endine Darwin Deezi kitarrist Zachary Cole Smith, DIIVi loomejuht, tõi bändi kauaoodatud teise albumi letile ja tulem on päris suurepärane.

Pikajuukseliste taani noormeeste debüütalbum ei maandunud tühjale kohale – varasema materjaliga olid nad köitnud juba tähelepanu nii Skandinaavias kui ka mujal Euroopas ning esikplaadi suhtes oli õhus omajagu ootusärevust. Oma teatraalse emotsionaalsuse, ent peene viimistletuse ning lopsakate helimaastikega võib albumi kindlalt taani levimuusika viimaste aastate renessanssi jätkavaks arvata.