Müürileht

Ma mäletan, et tegin elus esimest korda LSDd 18-aastasena. Minu kogenud punkarist sõbranna, kellele ma tema hulljulgete pealehakkamiste tõttu ikka alt üles vaatasin, oli mulle juba pikalt rääkinud, et see on lihtsalt nii lahe tunne. „Sa ei kujuta seda endale ettegi!”

2400 aastat tagasi väitis filosoof Sokrates: „Ma ei ole ateenlane või kreeklane, vaid maailmakodanik (kosmopolitês).” Praegu elab ligikaudu 20% eestlastest väljaspool Eestit ning paljudest on saanud kosmopoliidid, kes ei nõustu inimeste traditsioonilise geopoliitilise jagamisega nende rahvusliku kodakondsuse järgi. Ometi väärtustab rõhuv enamik jätkuvalt Eestit.

Ma võiksin alustada seda artiklit Karlova kohvikust, mille ümber üks Itaaliast pärit, kuid nüüdseks juba aastaid Tartus elanud mees on loonud kogukonna, mis on pannud ühe Taaralinna piirkonna seltsielu kihama. Või hoopis Silicon Valleyst, kus üks eesti juurtega e-resident otsib idufirmasid – tihti ka Maarjamaalt! –, mis võiksid saada rahasüsti toel järgmiseks Skype’iks.

Sami Seppänen on Elisa juhatuse esimees, kelle sõnul on Soome näiline rahulolu lühinägelik, tekitades rohkem probleeme kui lahendusi. Helena Tamm vestles Metsaülikooli jaoks Seppäneniga Soome tööjõuturu seisust.

Demokraatia, inimõigused, solidaarsus – need mõisted on poliitaruteludes muutunud igapäevaseks, aga ajapikku ka seest õõnsaks ja deklaratiivseks. Kes peaks neid üldse sisuga täitma, kui riigid ise suunavad teadusraha ühiskonna mõtestamiselt innovatsiooni ning täppisteadustesse?

Kuigi tehnoloogiauudiseid lugedes jääb mulje, et aastakümneid kestnud lakkamatu progress ei näita taandumise märke, on maailma tiivustanud progressivaim märkamatult vaibumas. Heaolu on asendamas riskid, mis õõnestavad muu hulgas poliitilist legitiimsust ja teaduslikku ratsionaalsust, kuid peidavad endas ka uusi võimalusi.

Tarmo Jüristo kirjutab Kaur Kenderi Untitled 12 protsessi valguses, miks püherdavad inimesed kunsti nimel mudas, oksendavad laval, pritsivad publikut verega, tõmbavad persest välja riigilippe ning kirjutavad raamatuid ja lavastavad filme, kus tegelased piinavad teisi inimesi.

Kas kapitalism ilma Panamata on võimalik? Hoolimata sellest, et maksuparadiisidest ja offshore-firmadest on saanud kapitalismi pärisosa, mis töötab 1% ülirikaste kasuks, leiavad sellised praktikad ühise hukkamõistu asemel jätkuvalt õigustamist. Kas saabki kritiseerida midagi, millesse ollakse nii palavalt kiindunud?

Oleme Müürilehes kritiseerinud lühinägelikke ja tagajärgedega mittearvestavaid majanduspoliitilisi otsuseid ning püüdnud tuua pildile keskkonnaargumente, millega arvestatakse praeguses ühiskonnas häbiväärselt vähe. Oleme ehk tõesti pisut liiga revolutsiooniliselt meelestatud, et uskuda, justkui ühiskonnal ja majandussüsteemil puuduks arenguruum ning muutumispotentsiaal õiglasema ja mõistlikuma maailmakorra suunas.

3. mail tutvustatakse Maaelukomisjonis karusloomakasvatuse mõjuanalüüsi. Debati algatanud loomakaitseorganisatsiooni Loomuse hinnangul on analüüs kallutatud ning ei pruugi tuua soovitud tulemusi.

90ndad tõid endaga vabaduse – see oli aeg, mil kõik sai uue hingamise ja asju hakati tegema ühtäkki teistmoodi kui varem. Meeletute 90ndate tagaigatsemine peegeldab vajadust muutuste järele ka praeguses Eestis.

...kõlab ikka imestusega vanemate sõprade, tuttavate suust. „See oli ju kohutav aeg,” ei suuda nad mõista noorema generatsiooni vaimustust sellest ajastust.