Müürileht

Kuigi tehnoloogiauudiseid lugedes jääb mulje, et aastakümneid kestnud lakkamatu progress ei näita taandumise märke, on maailma tiivustanud progressivaim märkamatult vaibumas. Heaolu on asendamas riskid, mis õõnestavad muu hulgas poliitilist legitiimsust ja teaduslikku ratsionaalsust, kuid peidavad endas ka uusi võimalusi.

Tarmo Jüristo kirjutab Kaur Kenderi Untitled 12 protsessi valguses, miks püherdavad inimesed kunsti nimel mudas, oksendavad laval, pritsivad publikut verega, tõmbavad persest välja riigilippe ning kirjutavad raamatuid ja lavastavad filme, kus tegelased piinavad teisi inimesi.

Kas kapitalism ilma Panamata on võimalik? Hoolimata sellest, et maksuparadiisidest ja offshore-firmadest on saanud kapitalismi pärisosa, mis töötab 1% ülirikaste kasuks, leiavad sellised praktikad ühise hukkamõistu asemel jätkuvalt õigustamist. Kas saabki kritiseerida midagi, millesse ollakse nii palavalt kiindunud?

Oleme Müürilehes kritiseerinud lühinägelikke ja tagajärgedega mittearvestavaid majanduspoliitilisi otsuseid ning püüdnud tuua pildile keskkonnaargumente, millega arvestatakse praeguses ühiskonnas häbiväärselt vähe. Oleme ehk tõesti pisut liiga revolutsiooniliselt meelestatud, et uskuda, justkui ühiskonnal ja majandussüsteemil puuduks arenguruum ning muutumispotentsiaal õiglasema ja mõistlikuma maailmakorra suunas.

3. mail tutvustatakse Maaelukomisjonis karusloomakasvatuse mõjuanalüüsi. Debati algatanud loomakaitseorganisatsiooni Loomuse hinnangul on analüüs kallutatud ning ei pruugi tuua soovitud tulemusi.

90ndad tõid endaga vabaduse – see oli aeg, mil kõik sai uue hingamise ja asju hakati tegema ühtäkki teistmoodi kui varem. Meeletute 90ndate tagaigatsemine peegeldab vajadust muutuste järele ka praeguses Eestis.

...kõlab ikka imestusega vanemate sõprade, tuttavate suust. „See oli ju kohutav aeg,” ei suuda nad mõista noorema generatsiooni vaimustust sellest ajastust.

Hannele Valkeeniemi, Soome suursaatkonna pressinõunik Tallinnas, kes on töötanud YLE televisiooni aktuaalsaadete toimetaja ja produtsendina üle 20 aasta, kirjutab käesolevas Metsaülikooli artiklis vihakõne levikust Eestis ja Soomes.

Stereotüüpsest mõtlemisest loobumine aitab purustada iganenud võimuvahekordi, lahustada nende mõjuvälju ning rekonstrueerida – sõltumata päritolust – naise kuvandit nii nõukogude taaka kandvas Eestis kui ka patriarhaalsel Venemaal.

Eesti elanikke ühendab sõltumata rahvusest siinne sotsialistlik nõukogude ajalugu, mille naisliikumised erinevad märgatavalt lääneliku feminismi omadest. Sellest lähtepunktist suhtuvad naised siinmail feminismi endiselt pigem umbusuga, olgugi et kasu tooks see eelkõige just kehvemat olukorda kannatavatele naistele, kelleks kipuvad olema Eestis enamasti kohalikud venelannad.

Sisemiselt polariseerunud, elitaarne ja killustunud, kuid sellele vaatamata järjest laiemat kandepinda omandav – selline võiks olla eesti feminismi diagnoos anno 2016.

Ma ei ole mingi pühapäevafeminist, muidugi, aga ma ei ole ka kuidagi radikaalne. Seetõttu on nii kummaline, et mingite ringkondade jaoks olen mina võib-olla kõige feministlikum kuju üldse. Ja ma sugugi ei arva, et ma olen ainus niisugune, vaid, vastupidi, usun, et ma olen üks lõpmatult tavaline feminist.