Müürileht

Sel sügisel lahkus meie seast pärast pikaaegset võitlust ALSiga Uku Kuut. Laupäeval, 4. novembril Sveta Baaris toimuval üritusel ei jäeta Ukuga hüvasti, vaid öeldakse „Nägemist!” ning saadetakse ta teele sama lendleva kergusega, millega ta ise kõigele lähenes. Isiklikud mälestused Ukust panid kirja laupäeval üles astuvad sõbrad ja loomingu austajad.

Selleks, et olla „tõeline mees”, tuleb esineda. Soositud mehekuvandile vastamine ei pruugi tulla loomulikult, vaid mehed peavad tihtipeale selleks oma käitumist kindlatel viisidel piirama või rõhutama, ka siis, kui see kahjustab nende tervist või tulevikuväljavaateid.

Kuidas seista vastu keskvalitsusele, mille eesotsas on ettearvamatu populist, kes ei allu isegi oma partei kontrollile? Ameerikas taasavastavad osariigid oma võimupotentsiaali, seistes vastu Pariisi kliimaleppe tühistamisele või kaitstes vähemuste õigusi.

Edasipüüdlikus ühiskonnas tuleks rangelt piiritletud ja paiguti iganenud definitsioone laiendada. Meestel on kanda suur koorem, et olla „ideaalne isane“, keda ühiskond näha ootab. Tegelikkuses aga on soorollid ideaalid meie peades, mis ei ole päriseluga alati kooskõlas.

Vaevalt nädala on sotsmeedias kestnud globaalne kampaania #MeToo, kus (enamasti) naised, keda on kunagi seksuaalselt ahistatud või rünnatud, postitavad oma seinale selle hashtag’i, kas konkreetsete lugudega või ilma. Juba praeguseks on algatus märkimisväärselt maailma muutnud, nii mehi kui naisi mõtlema pannud. Ja see ei ole lihtne teema.

Kes on „venelane”?

Kuigi tänapäevased noorte subkultuurid ei pruugi olla niivõrd valitsevaid ideoloogiaid õõnestava olemusega kui varasem pungiliikumine, võib aktivismina käsitleda klubikultuuri, festivale, tänavakunsti jms, mis panustavad samuti isiklike seisukohtade kujunemisse ja ühiskonna muutmisse.

Olgugi et pea pool sajandit tagasi tegutsenud hipide unustushõlmast tagasitoomine on kiiduväärt asi, ei anna kevadel linastunud dokfilm „Nõukogude hipid” siinkirjutajate arvates kaugeltki täit ülevaadet Eesti hipiliikumisest nõukogude ajal.

Eesti narkopoliitika on vajumas mädasohu, millest pääsemiseks vajaks senine tegevus terviklikku ja kõikehõlmavat auditit.

Mis on ühist poliitikal ja Hollywoodi filmil? Mõlemad on suunatud samale tarbijaskonnale, keda on võimalik vastandumiste kaudu edukalt manipuleerida, keda kõnetavad ideede asemel kangelased ning kes ei adu kompleksseid narratiive. Selline inimene on ka infosõja ideaalne objekt.

Eestivenelased võivad tunda sümpaatiat oma emakeele ja Venemaa vastu, kuid see ei tähenda automaatselt Venemaa poliitiliste ambitsioonide toetamist.

Sel nädalal avalikustas Euroopa soolise võrdõiguslikkuse instituut (EIGE) Brüsselis kolmanda soolise võrdõiguslikkuse indeksi, kust selgub, et Eestis tuleb võrdse ühiskonna nimel teha veel palju tööd.