Müürileht

Iker Orbáiz on kaootiline päevavargast luuser, kes armastab juua õlut ja ihkab saada kirjanikuks. Ángel Biedma on kuiv ja metoodiline arst, keda tõmbab Ikeri elujõu ja andekuse poole – ja ka tema armastab õlut. Alcaén Sánchez on silmapaistmatu kindlustusagent, kes pole oma elus midagi saavutanud. Ka tema armastab väga õlut. Need kolm meest on hispaania kirjaniku Benjamin Prado lühiromaani „Lumes on tühjus” peategelased.

Kui Bob Gale esiti oma papsi kooliaegset aastaraamatut lappas ja „Tagasi tulevikku” idee peale tuli, ei teadnud ta veel sugugi, kuhu ta teel on. Kui hiljem filmi pealkirjana „Kosmosemees Pluutolt” asemel „Tagasi tulevikku” läbi suruda õnnestus, ei aimanud ka tema kaasteelised Robert Zemeckis ega Steven Spielberg, et nad töötavad tulevase kultusfilmi kallal.

„Noorus” vaatleb kahe eduka mehe elu lõpusirgeid Šveitsi alpides asuvas sanatooriumis. Helilooja Fredil ning lavastaja Mickil (sobivalt väärikad Michael Caine ja Harvey Keitel) on hingel hulga rohkem, kui tüüne tegevuspaik oletada lubab.

Berliinis, eesti kohvikus Jää-äär avatakse tuleval nädalal näitus eesti animaatori ja koomiksikunstniku Stella Salumaa töödega lühikoomiksite sarjast „The Marriage of a Bull and a Bullfighter”.

Seekord võtab „Kinotripp” hoopis uue kuju – saame osa parasjagu töös oleva dokumentaalfilmi sünnist, kui filmitegijate, hipide ja maagide kool lillelise bussiga läbi Venemaa kärutab, et jõuda Moskvasse (lille)lastekaitsepäeva tähistama.

Sel korral keskendub Liisa Kaljula Artishoki veerus sotsiaalse harmoonia rikkujatele – kunstnikele ja huligaanidele –, kelle jaoks võib kogukond oma jagatud väärtuste ja risoomse turvavõrguga ka ahistav olla. Pisut laiemalt tuleb juttu kunsti missioonist kriitilistel aegadel ja demokraatia erinevatest arengutest postsotsialistlikus Ida-Euroopas.

Oktoobris on ilmad juba külmad ja õhtud pimedad. Kes end õues karastada ei soovi, saab õhtud veeta hoopis kinosaalis, mida sel kuul pole raske leida. PPAFF, Tõrva Dokfest ja Lennusadam tõmbavad filmilinad seinale nii kinomajas, muuseumis kui bussis.

Lugejale vaatevinkli seadmiseks: „Sügisball” on minu meelest parim eesti film, mis on kunagi tehtud. Tahaks kallistada iga vaatamise järel Unti ja Õunpuud ning kõiki teisi andekaid ja häid inimesi, kes suutsid tähendada kild killu haaval üles Ida-Euroopa ääreriigi elu vaikse traagika ja tragikoomika.

Frida on vabakutseline näitleja. Vallo ja Jane tahavad saada kirjanikuks. Ester tahab maailma parandada. Georg paneb pidu. Oskar ei tea, mida ta tahab. Neid ühendab bänd, mille prooviruum on ühtlasi nende koduks ja mida peab üleval igavesti noor Vera. Kõik see kokku annab järgmisel nädalal Salme Kultuurikeskuses lavastuva etenduse „Veider orkester”.

Eesti on väike riik ja iga loov noor, kes siin tegutseb, seetõttu vajalik. Enda jaoks Tallinna taasavastanud Twisted Dance Company liikmeid, keda võib eristada tänavapildis näiteks nahktagi, nokkmütsi ja ebaeestlasliku temperamendi järgi, seob sõpruskonnaks tants. Tants ja X-faktor.

Tartu Loomemajanduskeskuses üleval olev teos, mida võis näha ka värskeima Müürilehe kaanel, on lõhutud – mustal taustal seisva tumedanahalise poisi oranžilt dressipluusilt on kadunud logo „Welcome to Estonia”. Logo asemel laiutab auk lõuendis.

Paratamatult, nagu pärast suve tuleb ikka sügis, naaseb Tartu Üliõpilasteatri eestvedamisel ka sel aastal 8.–10. oktoobril rahvusvaheline A-festival. Absurdi viljelevate (tudengi)teatrite ühisnimetaja on katsetav ja piire otsiv teatrikeel.