Plaadiarvustused
Plaadiarvustus: Mauno Meesit – Closer (Grainy Records, 2015)
Mauno Meesiti nimi on tõenäoliselt paremini tuntud ansambli Sinine taga seisva loomingulise jõuna. Sinine on andnud seni välja paar albumit darkwave’i ja industrial’i üllitava saksa plaadifirma Accession Records alt. Uue plaadiga on Meesit oma loomingus kannapöörde teinud.
Plaadiarvustus: John Carpenter – Lost Themes (Sacred Bones, 2015)
Tunnustatud filmilavastaja John Carpenteri isiklik debüütalbum on viimaks kättesaadav. N-ö friigižanrite meister alustas 70ndate keskpaigas ning lõi oma karjääri jooksul mitu imetlusväärselt stiilset ja mõjusat filmi, millest enamikule ta ise ka soundtrack’i komponeeris.
Plaadiarvustus: Joel Tammik – Laane universum (Väli Records, 2015)
See on totaalne ja kõikehõlmav kognitiivne kogemus, mille täielikuks nautimiseks muutub sõnaline mõttekäik üleliigseks.
Plaadiarvustus: Francisco López – Presque Tout (Quiet Pieces: 1993–2013) (Line, 2014)
Käesolev plaat on umbes seitsme tunni pikkune audio-DVD-kogumik, mis koondab Lópeze vaiksemaid töid, pikim neist kolme tunni pikkune.
Plaadiarvustus: Garbanotas Bosistas – Above Us (2015)
Garbanotas Bosistas (tõlkes „lokkidega bassist”, leedukate jaoks ka „krutskit täis peaga”), hoiab tugevalt au sees Led Zeppelini, psühhedeelseid 60ndaid ja selle nüüdset taassünnikultuuri. Peale zepeka löövad kohe pähe mõned Tame Impala esimese albumi lood ja vokaal meenutab kohati lausa Janis Joplinit.
Plaadiarvustus: Tallinn Daggers – Suburban Decay (Love Forever, 2015)
Poprokigrupeering Tallinn Daggers püüab kõlada oma teisel albumil kaootiliselt ja karmimalt kui varem. Sellisena, millised nad oma parimas kuues ei ole. Nende suurim jõud tundub olevat Röövel Ööbiku viimase plaadi elektroonikalembuse ühendamine üle lahe asuva poromaa otsekohesema ja toorema rokiga.
Plaadiarvustus: Sufjan Stevens – Carrie & Lowell (Asthmatic Kitty, 2015)
Detroitis sündinud ja Brooklynis resideeriva Sufjan Stevensi seitsmes stuudioalbum „Carrie & Lowell” on ilmselt kõige kurvem asi pärast „Bambit” ning kõik kunagi kirja pandud ballaadid ja itkulaulud näivad selle kõrval pealiskaudsete ja tühistena.
Plaadiarvustus: Olga Bell – Край (New Amsterdam, 2014)
Venemaal sündinud ja seitsmenda eluaastani elanud, Alaskal kasvanud ning New Yorgis tegutsev Olga Bell on oma teise LP teemaks võtnud meie naaberriigi tohutu perifeeria: iga albumi pala on nimetatud ühe Venemaa krai järgi.
Plaadiarvustus: Marching Church – This World Is Not Enough (Sacred Bones, 2015)
Taani post-pungi bändist Iceage tuntud Elias Bender Rønnenfelti sooloprojekt Marching Church on jõudnud viie tegutsemisaasta jooksul kulmineeruda pöörasest noise rock’ist The Birthday Party aegse Nick Cave’i tumedat karva romantismini, mis ilmutas end juba Iceage’i kolmandal albumil „Plowing Into the Field of Love”.
Plaadiarvustus: Kendrick Lamar – To Pimp a Butterfly (Interscope / Aftermath / Top Dawg Entertainment, 2015)
„Anybody can get it. The hard part is keeping it.” Nõnda kõneleb Kendrickule albumi avaloos Dr. Dre. Tema karjääri silmas pidades võib uskuda, et ta teab, millest räägib.
Plaadiarvustus: Estrada Orchestra – Estrada Orchestra LP (2015)
Kas legendaarne DJ Estrada on bändi või suisa orkestri loonud?! Sedapuhku siiski kahjuks või õnneks mitte.
Plaadiarvustus: Zu & Eugene S. Robinson – The Left Hand Path (Trost Records, 2014)
„The Left Hand Path” on Zu ja Oxbow’ vokalisti Eugene Robinsoni koostöös valminud projekt. Võttes arvesse, et jõud ühendavad vastavalt itaalia ja ameerika eksperimentaalse muusika viljelejad, sobiks pealkirjaks vabalt ka „The Left Field Path”.